Kommentaar: reform mängis end töölepinguga nurka

Ja samuti sedagi, et kavalalt mõeldud PR kampaaniaga on Reformierakond nüüd mänginud end nurka, millest väljatulekuks tuleb sotsidele veelgi gallupites ja miks mitte ka valimistel lisahääli anda.

Teades, et kompromiss sotside ning ametiühingutega teeb uuest seaduseelnõust senise sisulise klooni, paiskas Reformierakond nö oma eelnõu aasta alguses bravuurikalt avalikkuse ette. Maitsestades seda jutuga, et eelnõud on kogu eelmise aasta tööandjate ja töövõtjate esindajatega arutatud. See oli vaid osaliselt õige. Arutati jah, kuid eelnõu teksti polnud enne keegi otseselt näinud. Arutati põhimõtteid.

Seega saab nüüd käsitleda töölepingu seaduse eelnõud kui Reformierakonna sõnumit oma valijaskonnale – meie teeksime sellise seaduse. Kui neid teisi ees ei oleks. Poliitikas ja olukorras, kus Eestit valitseb koalitsioonivalitsus, on see eksitav ja sisutühi lubadus.

Esmaspäeval, mil osapooled pidid esitlema siis seda kauaoodatud kompromissi, tunnistati, et vaid pooled vaidlusalused punktid on läbi käidud. Kusjuures olulisemad punktid alles ees.

Ma olen kindel, et uus töölepingu seaduse eelnõu, kui kompromiss kunagi millalgi saavutatakse, tuleb üsna sarnane praegusega. Lihtsalt vahepeal on poliitikud kõvasti vaimukaid avaldusi teinud ja ametiühingud veidi populaarsust juurde kogunud.

Kuid protsess, mida jälgivad pingsalt teised Euroopa riigid – kas Eestil õnnestub tööturg paindlikumaks ja seeläbi efektiivsemalt toimuvaks teha – lõpeb läbikukkumisega. Ja endiselt peavad asutuste/ettevõtete personalijuhid tonnide viisi pabereid täitma, endiselt peab töösuhte lõpetamisel tööandja teatud sõnu nagu näiteks koondamine, vältima. Tööle ennistamine on väljend, mis tekitab halle juukseid kõigile, kes inimeste värbamisega on tegelenud.

Elus on ikka nii, et radikaalsemate reformide tegemiseks peab olema revolutsiooniline olukord. Midagi peab käärima, paljudel peab olema halb olla. Nii juhtus see taasiseseisvunud Eestis, kus viidi läbi kiired erastamised ja muule maailmale eeskujuks saanud maksureformid. Valusad, paljudele vastukarva, kuid takkajärgi vaadates ainuõiged.

Nõukogude aegne tööleping tundus siis mitte esimese suurusjärgu prioriteet olevat. Nüüd aga midagi radikaalset muuta on juba raske.

Ettevõtja peaks nüüd edasi elama teadmisega, et praeguse töölepingu seaduse põhipunktid ja filosoofia jäävad edasi kestma. Ja ega seegi mingi katastroof ole.

Head töötajat hoitakse ja hea äritava juurde käib viisakas töösuhte lõpetamine igal juhul. On siis seadus, milline tahes. Lihtsalt uut hingamist Eestile sedakorda ei tulnud. Sörgime siis edasi.