Krista Leppiko: Eesti sobib kodu rajamiseks

Keskkoolist sai Krista kaasa väga hea inglise keele oskuse. Keelevaist on tal üldse kaugelt üle keskmise, uusi keeli korjab ta lennult ja oskab praeguseks 8-9 keelt. Tänu keeleoskusele oli Kristal pärast kooli lõpetamist ja paariaastast reisimist Euroopas võimalik kandideerida tööle paari ameeriklase asutatud väikesesse reklaamifirmasse Future Designs. Aasta oli siis 1994. Töö kõrvalt õppis Krista Concordia ülikoolis, mille hiljem vahetas EBSi vastu. Päeval tööl, õhtul koolis.

Pärast lõpetamist siirdus Krista magistrit tegema Oslosse ja paari aasta eest Eestisse naastes tegutses algul välisfirma kohapealse esindajana ning Viasatti läks juba ise vägesid juhtima. "Nii polegi mul kunagi eestlasest ülemust olnud," muigab Krista.

Magistriõppeks kohta otsides oli Kristal valida Norra ja Sorose stipendiumiga Ungari vahel. Krista valis Norra, sest ei näinud mõtet ühest postsotsialistlikust riigist teise õppima minna. "Üks asi on see, mis sa koolis õpid, teine, kellega koos sa õpid ja mis sinu ümber toimub. Ungaris oleks inimesed ja keskkond olnud liiga Tallinna sarnased," selgitab Krista.

Kristale meeldis väga, et nende kursuse lõputöö oli äärmiselt praktiline. Tasustatud konsultantidena pidid nad ühele tõelisele firmale soovitama arengustrateegiat. Kursus jaotati gruppidesse ja Krista grupp tegeles kalatoitu tootva firmaga. Küsimus oli, kas firma peaks laienema ja hakkama ise ka söödakomponente tootma.

Missuguse soovitatud kolmest stsenaariumist kalatoidufirma lõpuks valis, Krista enam ei mäleta. Lõpetas ta igatahes kiitusega. "Meie grupis oli palju ärist kaugemalseisvaid inimesi - arst, bioloog, diplomaat, advokaat, mitu naftatööstuse inseneri -, minul aga oli palju asju juba EBSis läbi võetud," põhjendab Krista ise tagasihoidlikult.

Pärast kooli otsustas Krista enne Eestisse tagasitulekut välismaa töökogemuse kasuks. "See oli teadlik valik, sain tookord ka konkreetse ja väga hea pakkumise ühest Eesti firmast," täpsustab Krista. Ta võttis vastu töökoha Skandinaavia internetifirmas, mis haldas portaale nii Rootsis, Norras, Soomes, Taanis kui ka Slovakkias. Rahvusvahelisi projekte aitaski Krista projektijuhina käivitada. Seal töötades elas Krista Stockholmis. "Olen harjunud elama nii, et kõik mu asjad mahuvad paari kohvrisse," naerab Krista.

Paraku tuli internetiäris üldine kriis ja atmosfäär firmas muutus seetõttu pingeliseks ning ebameeldivaks. See-eest kohtas Krista seal üht meeldivat hollandi noormeest, kes tegi firmas oma ülikoolipraktikat. Noorte idüll Stockholmis kestis, kuni Adriaanil sai praktikaaeg läbi ja ta läks tagasi Hollandisse kooli viimaseid loenguid ja lõpueksameid tegema. "Kuna ta viis mu südame endaga kaasa, siis ei jäänud mul muud üle, kui oma südamele järgneda," õhkab Krista naljatamisi.

Hollandis töö leidmine läks Kristal üllatavalt libedalt, Eesti Ärikeskus ja Aupeakonsulaat otsisid parajasti ärijuhti. Krista arendas majandussuhteid, korraldas konverentse ja õppis muuseas ka hollandi keele ära. Paratamatult tekib küsimus: kui tuhanded noored Eestis ainult unistavad sellest, et tulpide ja tuuleveskite maal oma elu ehitada, siis miks Krista sealt ära tuli?

Krista proovib selgitada. Mingil hetkel hakkasid nad Adriaaniga arutama, et aeg oleks üürikorteri asemel kodu luua. Edasi tekkis küsimus, kas Amsterdam on selleks just õige koht? Esiteks olid kinnisvarahinnad seal nii kõrged, et midagi meelepärast noored ei leidnud. Samas jäi kinnisvaraportaalidest silma, et Eestis oleks neil võimalik osta hea asukohaga ilus maja. Teiseks on Hollandis tänapäeval rassivaenu tõttu kõrgenenud sotsiaalsed pinged. Amsterdami ei pidanud noored kodu loomiseks ideaalseks keskkonnaks, Tallinn tundus mõnusam.

Nelja aasta tagused jõulud ja aastavahetuse veetsid nad Eestis ja 2005. aasta esimese nädala jooksul käisid vaatamas 35 maja. "See oli tõeline kinnisvararalli," naerab Krista. Sobiv maja leidus Maarjamäel, kus nad elavad siiani.

Majaga paralleelselt otsis Adriaan ka tööd, mille leidis audiitorfirmas Price Waterhouse Coopers IT efektiivsuse konsultandina. "Ega me ei ostnudki maja enne ära, kui Adriaan töö leidis," märgib Krista.

Eestisse kolisid nad 2005. aasta mais ja abiellusid juulis 2006. Krista arvates on Adriaan Eestis hästi kohanenud, suuresti tänu toredatele kolleegidele. Koduigatsust tundvat mees peamiselt poes juurviljaosakonnas: hollandlasele, kes on harjunud poes valima viit sorti kapsa vahel, tundub siinne värske kraami valik hale. Ka loomaliha valik on meie poodides kesine. "Aga samamoodi tundsin mina Hollandis elades puudust mustast leivast ja kohukestest - igal maal omad eelistused," arvab Krista.

Äi ja ämm käivad noorperel kaks korda aastas korraga nädal aega külas, Krista ja Adriaan omakorda olid Hollandis viimati pikemalt jõulude ajal. "Sõpruskond, kes meil Hollandis elades välja kujunes, on samuti mööda maailma laiali pudenenud - kes Iirimaale, kes kuhu," ütleb Krista. Sõprade pärast poleks olnud mõtet kolimata jätta. Noored hollandlased, kel sidemed kodumaaga pole veel väga tugevad, kolivad teistesse maadesse paljuski just selle sama äreva õhkkonna pärast, mis Krista ja Adriaanigi Eestisse tulekul otsustavaks sai.

Eestis tagasi, sujus Adriaanil kohanemine isegi valutumalt, sest tema läks tööle ja tal tekkis kiiresti oma tuttavate ring. Krista oli esimestel aastatel teadus- ja tehnikakirjastuse Elsevier Põhja-Euroopa müügiesindaja, töökohaga kodukontoris. "Lõpuks hakkasin igatsema, et saaks teha midagi koos teistega, meeskonnas," räägib Krista. "Ja kuigi ma elasin nüüd jälle Eestis, ei tundnud ma piisavalt sidet Eesti ühiskonnaga."

Viasat otsis parasjagu uut juhti ja kuna meedia valdkond on Kristat alati huvitanud, kandideeriski ta Viasati. Kodukontorist välja tööle minek Kristale probleeme ei valmistanud. "Ma olen hommikune inimene ja alustasin ka kodus varakult," selgitab Krista. Samuti oli tal kodus eraldi töökabinet, et isiklikud ja tööasjad oleks selgelt lahus.

Krista esimene tööülesanne oli kasvavale firmale kitsaks jäänud kontori ümberkolimine. Teiseks oluliseks tööks, millega peab pidevalt tegelema, peab Krista töötajate motiveerimist. "Et inimestel silmad säraksid! Selleks tuleb luua hea keskkond, hea seltskond, töötajatele olulistes asjades kaasarääkimise võimalus."

Viasat müüb mitmesugustest telekanalitest kokku pandud digi-TV pakette, mille vaatamiseks saab liituja satelliittelevisiooni komplekti. Teistest digi-TV pakkujatest erinevalt levib Viasat üle kogu Eesti, satelliittelevisioon kaableid ju ei vaja. Krista enda lemmik, nagu ilmselt paljudel teistelgi televaatajatel, on Viasat History kanal.

Tuleviku suhtes Kristal muutuseplaane pole, ta ju alles alustas Viasatis. Küll aga näeb Krista, et kogu tema senine tööelu on olnud meediaalal ja ilmselt tuleks seda liini jätkata. Aga samas, miks mitte kunagi ka midagi muud teha, kui tore võimalus avaneb? Kas aga siin või kolivad nad Adriaaniga veel mujale? "Me pole enda jaoks ära määranud, kas me jääme päriseks siia," arutleb Krista. "Pikas plaanis näen ma end Eestis, aga ma ei välista, et vahepeal käin ära."

Krista ei arva, et välismaal elatud aastad annaksid talle paiksemate eestlaste ees suure eelise. "Kindlasti annab välismaal elamine mingi kogemuse, aga kogu aeg siin elanud inimesed on vahepeal ju ka kogemusi saanud, lihtsalt teistsuguseid." Erinevust enda ja kogu aeg Eestis elanud inimeste mõtteviisides tunnetab Krista küll. "Kindlasti tunnen ma rohkem huvi Eestist väljas toimuva vastu. Eestis edastatakse üldse vähe välisuudiseid ja huvi nende väheste vastu on väike. Eestlased ei arva, et Iraagi sõda meie jaoks midagi tähendaks, aga kui bensiinijaamas hindu vaadata, siis tähendab ikka küll," räägib Krista. "Me peame ennast jube olulisteks ja tublideks, eks me oleme ka, aga mitte nii väga, nagu me ise arvame. Elu välismaal õpetas mulle tagasihoidlikkust." Veel on Kristale silma torganud, et Eestis on väga vähe spetsialiste, kes oskavad mingit kitsast eriala süviti. Mis on ka loomulik, sest meie väiksus sunnib olema universaalne. Hollandis tööd otsides põrkas aga Krista takistuse vastu - tal oli küll lai baasharidus, ent puudusid konkreetsed oskused. Euroopa tööturul on aga nõudlus just ühe kitsa eriala spetsialistide järele. Ka peab Krista ennast pärast Hollandis elatud aastaid keskmise rahvuskaaslasega võrreldes sallivamaks rassi- ja seksuaalsete erinevuste suhtes. "Rohkem avatust," soovitab Krista.

Kõige suuremat kokkukuuluvustunnet tunneb Krista endasuguste eestlastega, kes on ka mõnda aega võõrsil elanud. "Meil on huvitav oma kogemusi võrrelda, peamiselt küll tagasitulekukogemust: kuidas sujus töö ja kodu leidmine, kuidas abikaasa on kohanenud..." Huvitaval kombel on Kristal mitmeid tuttavaid, kes on samuti oma teisest rahvusest mehed Eestisse elama toonud.

Tänu erinevates kohtades elamisele ja eri rahvustest õpingukaaslastele on Kristal ja Adriaanil sõpru üle maailma. Nende reisid on siiani olnud seotud enamasti mõne sõbra külastamisega: Peruus ja Tais käisid nad sõprade pulmades. Praegu plaanivad nad reisi Hongkongi, kus elavad sõbrad, kelle sealset elu ja pisitütart peaks vaatama minema.

Kuigi Krista on igal pool kergelt kohanenud, on ta Eestis elades juuri rohkem mulda ajanud, kui ta seda Rootsis või Hollandis tegi. Näiteks hakkas ta siin lõpuks tennisetunde võtma, mida oli ammu plaaninud. "Hollandis mõtlesin, et kuidas ma seda võõras keeles õpin, ja keeruline ja kallis tundus ka," tunnistab naine. Siin jätkas Krista ka hommikuti jooksmas käimist. Jooksmine hakkas talle nii meeldima, et vahepeal osales Krista mitmel maratonil: Tallinna, Helsingi ja Amsterdami maratonil. Kui ta esimest korda maratoni jooksma läks, tuli Adriaan talle igaks juhuks poole maa peale autoga vastu, juhuks kui Krista soovib katkestada. Aga Krista ei soovinud. "Ütlesin, et kui pidasin siiani vastu, pean edasi ka," muigab Krista. Pärast Viasatti tööle minekut on jooksmine küll soiku jäänud, kuid loodetavasti mitte alatiseks.

Eelmisel suvel tegi Krista mootorratturiloa ja ostis ratta. Rattasõidupisiku sai ta Norras õppides ühelt kursusekaaslaselt. Adriaan ei olnud Krista mootorrattaga sõitmise ideest üldse vaimustunud, aga tundes naist, teadis ta, et kui see endale midagi pähe on võtnud, viib ta selle ka ellu. Nii oli ainus võimalus naise kõrval püsimiseks samuti ratas osta ja luba teha. Nüüd on tema suurem mootorrattafänn kui Krista. "Eelmisel aastal me ei jõudnud eriti koos sõita, hooaeg sai läbi, aga sel suvel võiks minna Soome ja Rootsi tuurile," plaanib Krista. Enne seda tuleb aga korra ratastega Haapsalus Krista vanemate juures ära käia: et sõitmist harjutada ja ühtlasi vanemaid tütre järjekordse hullu ettevõtmisega harjutada.

Krista on üdini positiivne, energiline, sihikindel, julge, otsekohene, töökas.

Minu esmamulje temast oli positiivne, samas natuke ehmatav. Teda oli terve tuba täis. Hakkaja, "teeme ära!" mõttelaadiga. Sütitas sellega kogu tiimi. Natuke oli hirm, et äkki mõne aja möödudes ja raskuste ilmnemisel see positiivne energia kaob, kuid pool aastat hiljem on meeldiv tõdeda, et Krista on suutnud raskustest üle olla ning pannud särama kogu tiimi. Tunne, et üheskoos jõuame kaugele, on kõigis süvenenud.

Vahel on Krista ehk natuke kannatamatu, soovides näha tulemusi kiiremini, kui võimalik. Ka liigne otsekohesus võib mõnikord inimesi hirmutav, kuid tihti on tema kriitik õigustatud.

Juhina on Krista on tolerantne ja aus. Ta on avatud lahenduste leidmisele, ei takerdu probleemidesse. Eksimine on üks osa võimalusest edasi areneda ning vigadest õppida. Krista soovib alati teada töökaaslaste arvamust enne, kui langetame mõne tõsisema otsuse. Tunnetame, et meid kõiki väärtustatakse, mis omakorda loob tööl meeldiva keskkonna. Samuti on ta väga sihikindel ja töökas. Ma olen kindel, et ükski eesmärk ei ole tema käes kättesaamatu.

Kindlasti on välismaal saadud kogemused Kristat mõjutanud. Ta on väga avatud uutele ideedele ning oskab kolleege ära kuulata. Ta oskab motiveerida inimesi pingutama ühise eesmärgi nimel. Krista on hakkaja korraldama kõikvõimalikke ühiseid üritusi ning võtab neist ise täiel rinnal osa. Tore on see, et ülemuseks olemise kõrval oskab Krista olla ka sõber, kes rasketel aegadel kolleege toetab.

Krista on eelkõige positiivne, energiline, loov ja ambitsioonikas. Ta on väga tahtejõuline, saavutamaks seatud eesmärke. Need on tal nii tööalaselt kui ka eraelus väga kõrged. Näiteks kui ta otsustas maratonil osaleda, leidis ta võimaluse igal hommikul treenida ja osales lõpuks aastas mitte ühel, vaid lausa kahel maratonil.

Oma ambitsioonikuse tõttu on tal keeruline saavutatuga rahule jääda.

Eriti suured eesmärgid on ta seadnud keelte õppimisel. Enne meie puhkust

Peruus õppis ta hispaania keele kolme kuuga nii selgeks, et reisi ajal sai juba väga hästi hakkama.

Me kohtusime, kui ma olin Rootsis ühes internetifirmas praktikal. Ta pakkus mulle pärast 20tunnist sõitu Amsterdamist Stockholmi öömaja. Esimese asjana pakkus ta mulle tassi teed rummiga, mis on tavapärane Põhjamaades, aga mitte Hollandis. Kui ma teda tundma õppisin, märkasin esmalt tema positiivset ellusuhtumist.

Eestisse kolimine polnud mulle üldse raske otsus. Me mõlemad tundsime, et oleks aeg muutuseks. Ma pole siiatulekut kordagi kahetsenud.

Raske on öelda, kas me jääme Eestisse või kolime veel. Teoorias on kõik võimalik, pärast pikka pimedat lumeta talve on kolimine soojale maale kõne all olnud. Samas oleme me mõlemad Eestis õnnelikud, nii et võime siia jääda veel aastateks.

Fotod: Indrek Susi, Veiko Tõkman x1, erakogu x3