Kõva krooni poliitika on ohtlik

Eesti kõva krooni poliitika on viimas samasuguse katastroofini kui Soome kõva marga poliitika 1980. aastate lõpus. Soomes viis marga kokkuvarisemine pangasüsteemi järsu muutuseni ja umbes 30% ettevõtete pankrotini. Eesti valitsuste kangekaelne kinnihoidmine krooni ja euro vahelisest kursist on viimas Eesti majanduspoliitika katastroofini.

Inflatsiooniga korrigeerituna (Valentino Piana meetod) on Eesti krooni tegelik väärtus euro suhtes ainult ca 50% praegusest nimiväärtusest. Sageli üritavad uute turumajandusega riikide poliitilised otsustajad säilitada illusiooni, et neil on mingi suveräänne õigus ja vahendid turumajanduse juhtimiseks. Kahjuks on ajaloos palju näiteid selle kohta, et tegelikkuses asi nii ei ole. Rahvamajandust on võimalik kontrollida ainult siis, kui see on piisavalt suletud. Ka sellised majandusmudelid on turumajandus suutnud põlvili panna, olulisim näide on Nõukogude Liit.

Turumajanduses elamine eeldab selle mängureeglitega kohanemist. Kui seda ei toimu, siis otsib turumajanduse kapitalism alati oma vahendeid tasakaalu leidmiseks. Sellel on lausa oma teaduslik nimetuski: majanduslik evolutsioon ehk bionoomia. Mida kauem moonutus jätkub ja mida suuremaks sellel lastakse minna, seda vägivaldsem on korrigeerimine ja seda kallimaks see rahvamajandusele läheb. Sellest lähtudes ei peaks Eesti üritama euroga liituda enne, kui on saanud krooni kursi euro suhtes õigeks. Kohaldamisel vajab see lepingut ELiga ja kindla ajagraafikuga programmi.

Enne Eesti liitumist ELiga ennustasin, et toiduainete hinnad tõusevad Eestis üsna lühikese aja jooksul märkimisväärselt. Põhjus on lihtne: ELi riikidest toodi toiduaineid hinnaga, millest EL maksis (subsideeris) märkimisväärse osa. Pärast ELiga liitumist toetused lakkasid, tulemuseks oli põllumajanduse kasumlikkuse paranemine Eestis ja toiduainete hinnatõus. Minu arvamus jäi Eestis igasuguse tähelepanuta.

Poliitilised otsustajad ei pruugi võtta arvesse individuaalseid arvamusi ega ka tegelikkusel põhinevaid stsenaariume. Rahval on siiski õigus neilt aru pärida, kui prognoosid hiljem tõeks osutuvad. Ehkki Soome kogemused 1990. aastatest osutavad, et kahjusid parandades tehakse ka vigu, osutab asjade ennetamine ja ka ebameeldivate stsenaariumide arvessevõtmine suurele tarkusele ja riigimehelikkusele.