Kuidas toita nälgivat maailma?

Suurbritannia keskkonna- ja põllumajandusministeeriumi heaks töötav teadlane Bob Watson nimetas intervjuus The Daily Telegraphile peamiste nisuhinna kergitajatena Hiina pidevalt suurenevat nõudlust nisu kui loomasööda järele, sest suureneva sissetulekuga hiinlased soovivad süüa rohkem liha. Austraalias on põuased ilmad rikkunud nisusaagi juba kolmel viimasel aastal, mistõttu tuleb neil vajaminev kogus riiki sisse vedada. Mitmed teravilju eksportivad riigid on oma elanikkonna toitmise huvides nisu ekspordi keelanud ning kõige tipuks on olukorda ära kasutamas tooraineturul tegutsevad spekulandid, kes hindu veel enam üles ajavad. Maisi osas on olukord hulluks läinud suurel määral tänu USA plaanidele sellest kütusena kasutatavat etanooli tootma hakata.

Riisihinna tõusu seostab rahvusvaheline riisiuuringute instituut muuhulgas riisikasvatuse vähenemisega Filipiinidel, kus paljud varem riisipõldude all olnud alad on selles kiirelt industrialiseeruvas ja linnastuvas riigis teise otstarbe leidnud. Aasia riikide üha kasvav nälg liha järgi on sundinud neid riisi asemel kasvatama loomasöödaks sobivamaid kultuure. Oma osa on andnud ka üleujutused Indoneesias ja Bangladeshis ning külmad ilmad Vietnamis ja Hiinas.

On selge, et toiduhinna tõus mõjutab kõige rängemalt just vaesemat osa inimkonnast. Rikastes riikides moodustavad kulutused toidule umbes 10-20 protsenti inimeste kulutustest, arengumaades jääb see number aga reeglina 60 ja 80 protsendi vahemikku, kusjuures olukorra teeb halvemaks asjaolu, et paljud neist riikidest impordivad suurema osa vajaminevast toidust.

Maailmapanga presidendi Bob Zoellicki sõnul surub toiduainete hinnatõus 100 miljonit inimest tagasi vaesusse, nullides seega terve aastakümne majanduskasvu positiivse efekti. Ekspertide arvates ei pruugi teraviljahinnad märkimisväärselt langeda enne 2010. aastat.

Üldiselt peaks majandus ennast sellistes olukordades ise korrastama. Kui nõudlus ületab selgelt pakkumist, hakkavad hinnad kiirelt tõusma, millele omakorda reageerivad tootjad toodangu suurendamisega ning hind peaks aja möödudes normaliseeruma. Näiteks Euroopa Liidus kasvatatakse sel aastal teravilja 13 protsenti enam kui eelmisel aastal.

Arengumaades on aga olukord keerulisem. Paljud India ja Aafrika põllupidajad on müünud oma tööriistad ja loomad, et oleks võimalik süüa osta. Sellises olukorras kipub kriis pigem süvenema, mitte aja jooksul leevenema. Pikas perspektiivis peaks olukord siiski paranema, sest väga suur osa maailma põllupidamiseks sobivast pinnast on kasutamata ja söötis.

Inimkond kasvab küll kiirelt, kuid siiani on põllukultuuride saagikuse tõus, väetamine ja pestitsiidid aidanud meil veepinnal püsida. Edumaa on aga selgelt kahanemas. Aasia on teinud saagikuse parandamisel olulisi edusamme, kuid Aafrikas on reaalne põllumajandustoodang hoopis vähenenud. Maailmas valitsevad väga suured erinevused. Kuigi aastaks 2050 on inimeste arv ületanud üheksa miljardi piiri, ei maksa arvata, et me kõik nälga sureme. Rikkamad riigid leiavad lihtsasti viisi, et ennast ära toita, näiteks geneetiliselt modifitseeritud põllukultuuride abil. Kuid üle maailma tunneb 800 miljonit inimest praegu näljatunnet ning senine tendents ei luba eeldada olukorra paranemist.

Eksperdid ei arva, et lahenduseks peaks tingimata olema uute geneetiliselt modifitseeritud organismidest (GMO) imesortide laialdane kasutuselevõtt. Pigem tuleks juba olemasolev tehnoloogia muuta laialdasemalt kättesaadavaks, et arengumaade farmeritel oleks võimalik tõsta efektiivsust. Ainult siis, kui anname neile kala asemel õnge, võime loota, et nad suudavad end ka pikemas perspektiivis ise ära toita.

Kahtlemata kasvab GMO-de osatähtsus selle sajandi jooksul oluliselt suuremaks, kuid pole selge, kas nad aitaksid maailmas vaesust ja nälga vähendada või tooksid hoopis raha sisse neid väljatöötavatesse rikastesse riikidesse, niimoodi veelgi maailmas valitsevat ebavõrdsust suurendades.

Watsoni sõnul on toidukultuuride kasvatamine kütuse tegemise eesmärgil nii keskkonnaalaselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult vastuvõetamatu idee. See aga ei tähenda, et biokütuste idee iseenesest oleks halb. Maisitõlvikutest etanooli tootmine võib olla rumalus, aga näiteks Eestis rapsi kasvatamise kohta ei saa seda öelda, sest söötis põlde on meil endiselt palju ning inimesed seda taime toiduks ei tarvita.

Tõeline läbimurre biokütuste tootmisel saabub aga ilmselt alles siis, kui etanooli hakatakse tootma tselluloosist. Seda taimset ehitusmaterjali leidub kõikjal külluses, kuid tselluloosi lagundamine lihtsuhkruiks nõuab kalliste ensüümide kasutamist, mistõttu pole see veel majanduslikult tasuv.

Vetikate ja bakterite kasutamise osas on Watson skeptiline. „Läheb veel vähemalt viis kuni viisteist aastat, kuni sealt midagi märkimisväärsetes kogustes tulema hakkab,“ ütles ta. Euroopas ja Ameerikas on aga juba praegu kehtestatud eesmärgid, mil määral tuleb loetud aastate jooksul naftal põhinevad kütused biokütustega asendada.

Richard Murphy Londoni Imperial College’ist usub, et lõpuks lahendatakse tselluloosi lagundamise probleem ning biokütuseid hakatakse tootma heinast ja puidujäätmetest.

„Tselluloosi lagundamine toimub metsas pidevalt. Sellega tegelevad seened, bakterid ja termiidid. Kui suudaksime selle protsessi ka tööstuslikult mõistliku hinnaga käima saada, siis oleks sellest suur abi just vaesemale osale inimkonnast, sest parimad võimalused sellise tooraine kasvatamiseks on Aafrikas,“ ütles Murphy.

Seega võib kusagil kaugel tunneli teises otsas tõepoolest valgus juba paista. Lahendus, mis aitaks üheaegselt võidelda globaalse soojenemisega ning leevendada nälga ja ebavõrdsust maailmas, oleks ilmselt üheaegselt väärt nii Nobeli keemia- kui ka rahuauhinda.