Mis toimus enne suurt väljarännet?

Mitokondriaalne DNA on imetlusväärne uurimisobjekt. Tegemist on kummalise evolutsioonilise sündmuse jäänukiga – raku hingamiskeskus mitokonder on tegelikult kunagi meie kõigi esivanemaks oleva ainurakse organismi poolt allaneelatud bakter, kellega mingil põhjusel äraseedimise asemel vastastikku kasulikku koostööd otsustati teha, kirjutas The Economist.

Lisaks kannab mitokonder ka jälgi inimese hilisemast evolutsioonist. Paljudel liikidel, sealhulgas ka inimesel, antakse mitokondrid lapsele edasi vaid emalt. Kuna mitokonder sisaldab ka iseseisvat DNA-d, on tegemist genoomiosaga, kus isapoolsed geenid mingit rolli ei mängi – tegemist on muutumatult emalt lapsele edasiantava genoomijupiga. Ja lastest annavad mitokondri DNA-s edasi arusaadavalt ainult tütred. Seda DNA-juppi saavad muuta ainult juhuslikult toimuvad mutatsioonid. Seetõttu on mitokondri DNA-st lihtne vaadelda geneetiliste mutatsioonide toimumiskiirust ning konstrueerida inimese põlvnemispuid.

Selle puu harud on muidugi põhjalikult läbi uuritud. Inimesed pärinevad Aafrikast, kust nad umbes 60 000 aastat tagasi Aasiasse levisid, sealt 50 000 aastat tagasi Austraaliasse, 35 000 aastat tagasi Euroopasse ja 15 000 aastat tagasi Ameerikasse. Mida aga pole nii hästi uuritud, on selle puu Aafrikas asuvad juured. Aafriklaste omavaheline geneetiline varieeruvus ületab kogu muu maailma oma. Selle mitmekesisuse kujunemine pole aga siiani selge.

Ajakirjas American Journal of Human Genetics avaldatud artikkel püüab seda viga parandada. Teadlased kasutasid üle 600 aafriklase mitokondriaalse DNA proove, et näidata, kuidas Aafrika geneetiline mitmekesisus kujunes. Nende avastused selgitavad, kuidas inimliik levis oma algsel kodumandril Aafrikas enne muu maailma vallutamist.

Erilist tähelepanu pöörati Lõuna-Aafrikas elavatele Khoi ja Sani hõimudele. Need bušmanid elavad väga traditsioonilist elu, tegeledes küttimise ja korilusega. Tegelikult arvavad paljud antropoloogid, et umbes neile sarnaselt veetsid inimesed oma elu ka enne põllumajanduse kujunemist.

Khoi ja Sani DNA võrdlus teiste aafriklastega näitas, et inimliigi esimene jagunemine toimus 200 000 aastat tagasi, peagi pärast liigi tekkimist. Enamus praegustest inimestest kuulub selle jagunemise ühte harusse, enamik bušmane aga teise. Uuringud näitavad, et inimliik oli pikaks ajaks selle lõhenemise alusel jaotatud kaheks üksteisest isoleeritud populatsiooniks, üks asus Ida-Aafrikas ja teine Aafrika lõunaosas.

Sellest saab järeldada ka, et varajane inimpopulatsioon oli üsna väike – vahepeal ilmselt isegi väljasuremise äärel, kui inimliigi esindajaid oli kogu maailmas vaid 2000. Selle olukorra põhjustas ilmselt pikaajaline põuaperiood. Põuaperioodi lõpus aga kasvas inimeste arv kiiresti, suuremate väljarännete ajal 60 000 kuni 70 000 aastat tagasi sai mitokondriaalse DNA ehk emaliini põhjal eristada juba 40 erinevat rühma.

Aafrika emaliinid aga jäid väljarännete järel üksteisest isoleerituks kümneteks tuhandeteks aastateks. Alles 40 000 aastat tagasi hakati uuesti omavahel suhtlema, ilmselt hilise kiviaja tehnoloogiliste läbimurrete tõttu. Sellest sõbrunemisest jäid kõrvale vaid bušmanid. Nad jäeti rahule kuni ajani mõnisada aastat tagasi, kui nende kodumaale tungisid põhjast teised aafriklased ning lõunast eurooplased. Nii sai segunemise ring lõpuks täis – iseasi muidugi, kellele selline taasühinemine kasulik oli ja kellele rohkem kahju tõi.