Anu Soosaare päev linna tuiksoonel

Kuna olen õhtu-, mitte hommikuinimene, peab mul olema ärkamiseks aega. Esimese asjana panen teleka mängima ja vaatan ära Yle1 uudised. Soome uudiseid sellepärast, et meie põhiturg on Soome. Pean seda tundma. Jalad panen põrandale 7.30.

Seejärel panen käima teemasina ja lähen vannituppa. Vannituba on see koht, kus mõtlen oma päeva ette valmis. Mul võtab hommikuti käimasaamine aega, olen küll juba vertikaalis, aga veel üsna uimane.

Siis on kätte jõudnud aeg hommikusöögiks - kaks tassi teed ja kaks võileiba. Kohvi joon ainult siis, kui seltskonnas pakutakse. See pole tervislikkuse küsimus, mulle kohv lihtsalt eriti ei maitse.

Esimesed 2,5 tundi minu tööpäevast kulub inimestega suhtlemiseks.

Käin iga päev ka majas ringi. See on hea võimalus tunda ja näha, kuidas äri läheb. Minu eelmine töökoht oli majutusjuhina ja oma praeguses töös tunnen puudust sellest, et enam ei ole aega nii palju klientidega suhelda. Aga majas ringi kõndides või näiteks liftiga sõites suhtlen siiani meie külastajatega meelsasti, tehes ise juttu. Olen niiviisi saanud väga huvitavat infot.

Argipäeviti annab kõht märku juba siis, kui tavapärane lõunasöögi kellaaeg 10 minutit üle läheb. Huvitav on, et nädalavahetusel see välja ei löö. Kuna meil on töötajatele väga hea söögiga oma maja söökla, on see ühtlasi hea koht sisekommunikatsiooniks, kus saavad sel kellaajal kokku erinevad inimesed. Söökla on seega minu jaoks ühtlasi ka töökaaslastega suhtlemise koht.

Palju on tööd arvutiga, peamiselt suhtlust e-kirja teel. Enamasti mahub igasse päeva ka mõni koosolek, näiteks meie suurte lepingupartneritega. Üritan piirduda ühe suure koosolekuga päevas, muidu pole need enam efektiivsed. Ühe suure koosolekuga kaasneb palju ettevalmistavat tööd ja abikoosolekuid. Püüan korraldada nii, et koosolek ei kestaks üle kahe tunni, kuid mul on siin veel õppimisruumi.

Praegu käin ka palju Soomes, loodan, et see ei jää nii.

Sel kellajal telefon enamasti nii tihti enam ei helise, seega on vähem segamist ja parem keskenduda.

Proovin oma tööpäeva mitte üle 20.00 lasta. Tegemist vajavate asjade nimekirjad on mul värvilistel märkmepaberitel. Lõpetan oma tööpäeva enamasti sellega, et vaatan veelkord kõik tegemist vajavad asjad üle ja kinnitan märkmepaberid arvutikuvari külge, kus nad järgmisel hommikul kohe silma torkavad.

Mulle meeldib küll hästi süüa, aga mitte selle tegemisele aega kulutada. Sageli teen toidu mitmeks päevaks valmis. Näiteks Bologna-kastet ja liitrite kaupa hernesuppi sügavkülma.

Poes käin ikka iga päev, ma ei suuda planeerida terve nädala menüüd ette ja siis kõiki asju korraga valmis osta. Kuna mul on toidupood sisuliselt samas majas, siis pole selleks ka vajadust.

Suvisel ajal, kui on ilma ja meeleolu, saan sõpradega klaasi veini või õlle taga kokku. Siiani kohtun kord kuus Orissaare Keskkooli koolikaaslastega, kes end Tallinna elama on unustanud. Tihti kohtume minu juures ja istume Amarillos või Marco Polo baaris, sest see on linna keskel.

Iga minu argipäeva õhtusse kuulub kindlasti pooletunnine kõne Saaremaale isale, kus räägime vastastikku oma päevategemistest.

Õhtuti armastan veel raamatuid lugeda. Praegu on mul pooleli mitu raamatut, üks neist "Edukas meeskonna juhtimine". Televiisor on mul siiski kogu aeg taustaks, kuid vaatan sealt ainult mitmesuguste kanalite uudiseid ja arutelusaateid, samuti häid filme.

Trennis ma ei käi, see on minu meelest nüri tegevus. Võistlusmoment peab olema! Sõbrannaga squash'i mängin hea meelega, või sõidan suvel Saaremaal looduses jalgrattaga. Minu hobi on golf, aga selleks kulub 6-7 tundi, seda ühte tavalisse päeva ei mahuta.

Ma ei vaja palju und, 6-7 tundi on täitsa piisav.

Foto: Indrek Susi