Maris Jesse - tööd ootavad teda

Esimene kord oli üle kümne aasta tagasi, kui Maris Eesti Haigekassa juhi töölepingut allkirjastades ei teadnud, et ootab last. Praegu 10aastane Anu sündis aprillis ja oktoobrist hakkas Maris tööle. Hiljem tunnistas ta ühes intervjuus, et tegelikult oli tal toonase haigekassa nõukogu ja kolleegide ees päris piinlik ning seepärast naases ta tööle üsna ruttu.

Kaks aastat tagasi teist last ootama jäädes oli Maris ametis Maailmapanga tervishoiuspetsialistina. Maris ütleb, et ta ei olnud ette otsustanud, mida pärast lapsepuhkust edasi teha: kas otsida tööd Eestis, mis võimaldaks rohkem perega koos olla, või jätkata Maailmapangas. Juhtus aga nii, et eelmise aasta talvel mõni kuu enne lapsepuhkusele jäämist kutsuti teda osalema Tervise Arengu Instituudi (TAI) juhi konkursil. "Vastasin, et saaksin tööle asuda kõige varem jaanuaris 2008, kuna paari kuu pärast sünnib mul laps," meenutab Maris. "TAI nõukogu liikmed otsustasid mind oodata."

Intervjuuks valmistudes avastan netiavarustest, et Maris kuulub Reformierakonda. Millegipärast olen teda alati sotsiaaldemokraatidega seostanud. Võib-olla sellepärast, et tema haigekassa juhiks oleku ajal oli sotsiaalminister Eiki Nestor, aga võib-olla hoopis sotsiaaldemokraadist abikaasa Hannes Rummu pärast. Keskerakondlaste ajaleht Kesknädal on muide püstitanud hüpoteesi, et proua Jesse ametikoht on saadud just nimelt tänu Rummu sidemetele. Selle peale Maris vaid muigab: "Minu töölepingu allkirjastas veel eelmine sotsiaalminister, keskerakondlane Jaak Aab. Mitte et keegi Reformierakonnast või sotsidest."

Reformierakonda kuulub Maris juba vähemalt kümme aastat. "Reform köitis minu tähelepanu sellega, et nad toetasid professionaalset sõjaväge," avaldab Maris. Taas üllatus, et tervishoiu organisatoorse külje spetsialistina tuntud naisel on kindel seisukoht oma erialast nii kaugele jäävas küsimuses.

Kas sotsist elukaaslasega maailmavaate pinnal lahkarvamusi ei teki? "Inimesi viivad kokku ikka ühised põhiväärtused. Kui meil Hannesega oleks elu põhiväärtustes erinevused, siis me poleks kokku saanud ja kokku jäänud," arutleb Maris. "Ja tunnistan, et riigi rolli näen kindlasti suuremana kui mitmed teised Reformierakonnas."

Arstiteaduskonna lõpetanud Maris on töötanud haigekassa juhina ja omandanud pärast seda Londonis magistrikraadi tervishoiupoliitika alal. Väga sügav, kuid samas kitsas eriala, millele vastavaid töökohti Eestil oleks pakkuda loetud arv. Üks loogilisi valikuid oleks ilmselt poliitika ja kunagi ka miks mitte sotsiaalministri tool.

Maris rõhutab meie intervjuu vältel korduvalt, et ta ei planeeri aastaid ette. "Kus töötan kümne aasta pärast, ma ei tea. Selgemaid plaane ja eesmärke tahan omada 2-3 aastat ette. Järgmised viis aastat olen kindlasti TAIs, ma ju alles alustasin. Mida edasi tahaksin teha, kas ikka jätkata TAIs või mujal, sellele hakkan mõtlema alles 3-4 aasta pärast," ütleb ta. Ja lisab siis, et mida aasta edasi, seda vähem on tal poliitilisi ambitsioone. "Mulle meeldib rohkem eksperdi roll," selgitab Maris. "Eestis on väga populaarne kottida aktiivselt poliitikas olevaid inimesi. Aga need inimesed ei räägi, mis hinda nad maksavad selle eest oma isikliku eluga, sest erakondade töö toimub paljus tavatööst vabal ajal, õhtuti ja nädalavahetuseti. Ning lisaks veel praegu, pildistavate mobiiltelefonide ajastul, ei tahagi olla avaliku elu tegelane."

TAI juhtimine on töö, mis vastab Marise kvalifikatsioonile ja sellele, mida ta tahtis teha. "Kui ma 2003. aastal Londonis

magistrantuuri lõpetasin, sain paar tööpakkumist, mis tundusid ratsionaalselt mõeldes igati vastuvõetavad, aga ma ei tundnud, et see on see, mida ma teha tahan," selgitab Maris. Sõelale jäi lõpuks poliituuringute keskus Praxis, mis tegeleb ühiskondlike protsesside analüüsiga. Poolteist aastat hiljem asus Maris tööle Maailmapanka.

Maailmapangas töötades elas Maris peamiselt Kiievis ja Moldovas, kuid sai päris palju ka kodus Eestis olla, rohkem kui ainult nädalavahetused.

Marise ja Hannese pereelu oli sel ajal ebatraditsiooniline: kui muidu läheb välismaale tavaliselt isa ja koju lapsi kasvatama jääb ema, siis nende puhul oli Hannes mõnda aega n-ö üksikisa. Oma äraoleku korvamiseks pühendas Maris end kodus olles täielikult vaid perele, jättes hobid ning sõbrad kõrvale. "Sõpradega ikka suhtlesime, kuid perekonniti, mitte ma ei käinud sõbrannadega kusagil väljas istumas," täpsustab ta.

Eestis on praegu palju peresid, kus üks vanematest töötab välismaal. "Ma täitsa huviga loeks, kuidas teised toime tulevad," annab Maris ajakirjandusele vihje. Nende pere elas visiitabielu kaks aastat. "Mina oleksin väga tahtnud, et oleksime olnud välismaal koos perega, et see oleks olnud kogu pere ühine seiklus. Aga kujunes nii, et Hannest hoidsid tema tööd Eestis. Suurt reisimist nõudvatel töödel on parem, kui üks vanematest on üsna kodune või siis on lapsed juba suured," arvab ta. "Minu kolleegidest Maailmapangas olid kurvastavalt paljud kas lahutatud või siis ikka üksikud, ning meestelgi bioloogiline kell valjusti tiksumas."

Eestisse tagasi tulles ja lapsega koduseks jäädes Marisel kohanemisraskusi polnud. "Olime Mari tulekut juba mõnda aega oodanud, nii et olin väga õnnelik, kui üle-eelmisel suvel teada sain, et varsti mõneks ajaks tööst kõrvale jään," tõdeb ta. Siiski hiljuti Frankfurdis konverentsil käies tundis ta sealses lennujaamas korraga, et on puudust tundnud rahvusvahelisest paabelist. "Kuigi iga inimene on kordumatu isiksus, on Eesti inimesed siiski üsna ühesugused oma oleku ja välimusega," selgitab Maris. "Frankfurdis oma lendu oodates tundsin korraga heameelt, vaadates seda rahvaste mitmekesisust ja suuremat maailma."

Kui TAI tööpakkumist poleks tulnud, oleks Maris väikese Mariga ilmselt kauem kui 10 kuud kodus olnud. Nüüd on lapsel hoidja, kes hakkas tasapisi käima juba sügisel: et ema saaks aeg-ajalt päevasel ajal asju ajada ning et hoidja ja laps saaks harjuda. "Enamik meie põlvkonnast ei olnud koos emaga kolm aastat kodus. On siis kõigil meil midagi viga?" küsib Maris neilt, kelle arvates ema varane tööleminek põhjustab beebile kannatusi ja kahjustusi. "Samuti kui me vaatame praegu teisi riike, siis Eestis on väikelaste vanematele loodud väga erakordsed lahked tingimused muu maailmaga võrreldes."

Hoopis teine teema on Marise arvates laste ülivarane lasteasutusse panek. "Mari poleks ma kindlasti nii väikesena sõime viinud," kinnitab ta. "Samas ei ole kellegi kõrvalseisja asi arvustada teiste perede elukorraldust, teadmata tagamaid. Tihti polegi head lahendust, on ainult kompromissid ja vajadus teha parim valik rohkem või vähem halbade variantide vahel." Maris mäletab, et pärast Anu sündimist polnud tal kahju üsna pea tööle minna, kuna ta oli ennast juba enne lapse sündi häälestanud haigekassa juhtimise lainele. Mariga oleks ta hea meelega kauem kodus olnud. "Samas teadusasutuses pole töö nii kiire kui riigiasutuses nagu ministeerium või haigekassa. Ei ole vaja sellist igapäevast valmisolekut reageerida, töö on enam oma korraldada ja juhtida," võrdleb Maris. "Kuigi nüüd sõnasin vist ära, sest praegusel eelarve-vähenduste tegemise ajal on plaanid igapäevases muutuses."

Kui palun mõelda, millisest seni peetud ametist on tal TAI juhina kõige rohkem kasu, vastab Maris pikemalt mõtlemata, et kõigist varasemaist, nii haigekassast, PRAXISest kui ka Maailmapangast. "TAIs saan tõesti ühendada oma kogemuse neist kõigist kolmest organisatsioonist." Maris sai haigekassa juhiks 1997. aastal vaid 28aastaselt. Oli ju n-ö lapsjuhtide ajastu, kuid muu maailma taustal oli nii noor inimene nõnda olulist struktuuri juhtimas väga ebatraditsiooniline. "Vaataksin siiski pigem meeskonda tervikuna, mitte ainult juhi vanust. Minu kolleegid haigekassas olid minust vanemad, täiendasime üksteist meeskonnas väga hästi."

Ebatavaline oli ka see, et Marise puhul oli praktika enne teooriat: Londonisse magistrantuuri läks ta alles pärast haigekassat. Seetõttu oli tal seal kõvasti kergem, enamik kohustuslikku kirjandust oli juba läbi loetud. Juurde sai naine sealt analüüsivõimet ja oskust tervishoiuküsimusi laiemas kontekstis vaadelda.

Marise arstiteaduskonna kursus on avalikkusele laiemalt tuntud kui kursus, kus õppisid mitmed naised, kellest said küll liidrid, kuid mitte tegevarstid: presidendiproua Evelin Ilves, endine Tere piimatööstuse ja nüüdne Maalehe ärijuht Kadi Lambot, aga ka Praxises töötanud varalahkunud Ruta Kruuda…

Maris tunnistab, et suurt kutsumust arstiks saada pole tal kunagi olnud. Kuna tema ema oli arst, siis oli arstiks saamine lapsest saadik kui midagi loomulikku. "Lootsin, et õpingute käigus tekib sügavam huvi mõne eriala vastu, kuid ei, haiglakeskkond mulle ei istunud ja polikliinik veel vähem," meenutab Maris. "Seetõttu leppisin mõttega, et tegevarsti minust ei saa. Nüüdses tervishoiusüsteemis oleksin ilmselt perearst, kuid tollal sellist võimalust veel polnud."

Ilmselt on Maris Jesse nimi praegu tuntum kui tema juhitava asutuse oma. Üheks oma eesmärgiks TAI juhina nimetabki Maris, et instituudi teadurite tehtud uuringutest oleks rohkem teada, et teadurid võtaksid rohkem sõna ja avaldaksid artikleid populaarajakirjanduses, mitte ainult teadusajakirjades. Ühtlasi tähendaks see tervisealase teadlikkuse tõusu Eesti ühiskonnas, mis on Marise teine eesmärk. Instituut viib ellu ka riiklikke programme, mille eesmärk on Eesti HIV-epideemia kontrolli alla saada ning pakkuda narkomaanidele võimalusi sõltuvusest vabaneda. Aga nende tegevuste ja kampaaniate juures ei pea Jesse oluliseks, et just tingimata TAI nimi kõlama või silma jääks. "Seal on olulisem, et sõnum meelde jääks ja sihtgrupi käitumine pikapeale muutuks, mitte see, kes kampaania korraldas. Asjaosalised teavad nagunii."

Ja kolmas eesmärk on asutusesisene: et töökorraldus oleks töötajatele võimalikult toetav. "Et instituut teenindaks töötajaid, mitte vastupidi," sõnab vastne juht. See on võrreldes mis tahes erafirma või ka riigiasutusega täiesti vastupidine seisukoht - kes on kuulnud midagi sellest, et ettevõtte eesmärk oleks töötajatele heade töö- ja loometingimuste loomine? See ongi teadusasutuse peamine erinevus. "Me pole mitte kasumit, vaid kasu tootev asutus," iseloomustab Maris tabavalt.

Ühe olulise töövõidu sai Maris kohe tööle asudes kirja just töötajate töötingimuste parandamisel. "Taastasin majas sooja vee," muheleb ta. "Torustik läks katki juba novembris ja kui ma jaanuari keskel tööle asusin, oli selle remont minu esimene töösaavutus."

Marisel oli õnn ja õnnetus olla praeguse haigekassa rajaja. Õnn selles mõttes, et nii suurt ja vastutusrikast süsteemi luua õnnestub vähestel. Õnnetus selles mõttes, et kogu uue süsteemi loomisega paratamatult kaasneva kriitika sai Maris täiesti teenimatult oma kaela. Rahvusvaheliselt on Eesti Haigekassa väga mainekas, sest enamik neid riike, millega me armastame ennast võrrelda, kulutab tervishoiule märksa rohkem raha, kuid arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus on neist paljudes Eestist kehvem.

Maris on väga töökas ja sihikindel. Pärast haigekassat pakuti talle mitut ahvatlevat ametit, aga ta võttis aja maha ning tegi Londonis ära magistrikraadi tervishoiupoliitikas. Mind imestas tõsiselt, kuidas ta töötas end rahvusvahelises konkurentsis nii kiiresti üles, et võitis 130 osalejaga ülemaailmse konkursi Maailmapangas.

Muidugi pole kooselu nii särava isiksusega alati lihtne. Olen kaks aastat olnud üksikisa, kui Maris õppis Londonis ja töötas Maailmapangas, ning kirjutanud sellega kaasnevatest rõõmudest ja muredest ka mõni aasta tagasi Dilemmas.

Meie kooselu on olnud väga vaheldusrikas. Alustasime noore ajakirjaniku ja ametnikuna. Kumbki on ajanud oma rida, aga väga erinevates rollides.

Mina ajakirjaniku, riigiametniku, väikeettevõtja ja nüüd elukutselise poliitikuna. Maris ametniku, tippjuhi, tudengi ja rahvusvahelise konsultandina. Igav pole meil seetõttu kunagi olnud, kerge ka mitte alati.

Kõige parem on Maris siiski emana. See pool naiste elust jääb avalikkuse eest enamasti ülekohtuselt varju ning tuntud naisi hinnatakse nende karjääri järgi. Marise pühendumus lastele on jäägitu ning väikese Mariga viimast aastat kodus olemist nautis ta väga.

Olen alati imetlenud Marise kiiret arusaamist keerulistest küsimustest ja valdkondadest, võimet näha suurt pilti ja oskust lihtsustada.

Sõbrana on ta hooliv ja teisi enda ümber märkav. Ka töökaaslastes näeb ta neid kui inimesi, kellel on ka isiklik elu oma rõõmude ja muredega.

Sarnased tööalased huvid ja ühised arusaamad elus toimuvast on meid ühendanud ja kõik need viimased aastad ka koos hoidnud.

1990ndate alguses avanes arstiteaduskonna lõpetanutele palju uusi võimalusi tööturul ja eks meie seast paljude tööelu on läinud igapäevasest arstitööst kõrvale. Ja eks sarnased huvid ning eluväärtused liidavad inimesi ja nii need suhtlusringkonnad tekkivad. Elu paratamatus on see, et osa ametikohti paistab ühiskonnas rohkem silma ja siis jääb mulje, et nemad ainult omavahel suhtlevadki. Nii Marise kui ka minu heade tuttavate hulka kuulub ka mitmeid väga tublisid arste.

Kuhu Marise karjäär võib tulevikus suunduda? Marisele ei olegi nii oluline ametipost, vaid kirg ja huvi selle asja vastu, millega ta parasjagu tegeleb.

Maailmapangas töötamise ajast jäi meelde eelkõige see, et Marisele on prioriteet number üks ikka tema lapsed ja perekond. Tal polnud kerge kaugel töötada. Laps, mees ja kodu tõmbasid rohkem kui Maailmapangas avanevad karjäärivõimalused. Mulle tundus algusest peale, et see oligi tema jaoks ajutine peatuspaik, mida ta võttis kui uue avastamise võimalust.

Seega näen ma tulevikus Marist eelkõige Eestis toimetamas ja sooviksin väga, et samas valdkonnas, kus praegu. See valdkond vajab professionaalseid ja kirglikke inimesi!

Olime Marisega lapsepõlves naabrid ja klassiõed. Tegime kõike koos - õppisime, lugesime Marise vanatädilt päranduseks saadud gootikirjalisi kollaseid romaane, sõime, pidasime päevikut, käisime kinos. Isegi maal vanaemade juures püüdsime olla koos. Kui me pealesurutud põhjustel olime eraldatud, kirjutasime teineteisele pikki kirju.

Sellest ajast kuulub ilmselt meile ka Hiiu tänava aeglusrekord - võisime vabalt koolist koju tulla kolm tundi.

Siiski ei ole aeglus Marisele iseloomulik omadus. Pigem põhjalikkus. Põhjalikkusest ajendatuina astusime 7. klassis noorte meedikute klubi liikmeks, sest meie mõlema soov oli vanemate eeskujul arstiks saada. Arstielu köögipool oli kodust tuttav ja jubedad pildid meditsiinientsüklopeediast ei suutnud arstiks saamise soovi kustutada. Maris tegi läbi ka tõelise tuleproovi, kui käisime klubiga Tartu Ülikooli vanas ja uues anatoomikumis vaatamas, kuidas tudengid prepareerisid seda, mis kunagi oli olnud inimene.

Põhjalik, tugev, sihikindel, analüüsiv, asjalik - selline oli Maris juba lapsena ja sellisena on ta end kehtestanud tublide tegijate hulgas. Lähemalolijad teavad, et Marisel on hästi väljendunud huumorisoon, küllap Hiiumaa vanaemalt saadud. Veel lähemal olijad näevad Marise õrna tuuma. See õrn ja tähelepanelik Maris on keerulisi, inimeste elukäiku mõjutavaid otsuseid tehes ikka valvel.

Egoistlikult mõeldes tahaksin, et tal oleks meie riigis ja meie maailmas võimalikult pikka aega juhtiv ja otsustav positsioon. Siis saaksid asjad hästi tehtud. Samas tahaksin Marist kui armsat sõpra selle raske koorma vedamisest hoopis säästa.

Fotod: Erik Prozes, Indrek Susi