Muhu on enamat kui tee Saaremaale

Rännak mööda Muhu vaatamisväärsusi saab alata kohe, kui praamilt maha on astutud. Mõnisada meetrit pärast sadamat pöördub kitsas külatee suurelt maanteelt maha. Veel mõnisada meetrit seda mööda kulgedes muutub looklev mudane rajake noolsirgeks munakivisillutisega teeks, mida mõlemalt poolt palistavad kadakad.

Tegu on Võiküla kiviteega. Logistamine mööda munakive on huvitav elamus, mis samas raputab korralikult nii autot kui ka sõitjaid. Hetkeks tekib tunne, nagu liikleks Tallinna vanalinnas - ent teeäärsed kadakad hajutavad selle mulje ruttu. Pea viis kilomeetrit kolistamist ning munakivitee lõpus on sihtmärk, mille nimel nõnda palju vaeva nähtud ja organismi loksutatud sai.

Nimelt rajati Esimese maailmasõja ajal Võikülasse rannasuurtükipatarei. Patarei moonaga varustamiseks rajati munakivitee ning raudtee, mille tamm praeguseks küll kadakatesse kadunud on. Munakivitee lõpul on siiski veel selgelt näha kunagiste patareide võsastuvad jäänused.

Võiküla patareid olid mõlema ilmasõja ajal olulisteks kaitsepunktideks, kus vahelduva eduga dessante tagasi löödi. Kuni viimaks vaenlane tugevamaks osutus...

Sellest hoolimata torkab kohapeal silma betooni sisse kraabitud tekst "Au kangelastele", mis pärineb tõenäoliselt küll hilisemast rahuperioodist. Ent vaade patarei harjalt üle kadakaste rannaniitude merele on Võikülas hingekosutav - selle nimel tasub ka kilomeetreid munakividel loksuda.

Sujuvalt rannapatareide juurest mööda külateid edasi liikudes jõuab otsaga Pädaste mõisapargi veerele. Gurmaanide ja romantikute lemmikpaigaks kujunenud Pädaste muutub iga päevaga - kui varem olid korrastatud mõisa abihooned ja park, siis praegu renoveeritakse ka peahoonet. Suveks on seegi valmis ning kogu kompleks meeldivaks puhkepaigaks kujunenud.

Mõnusa jalutuskäigu järel mööda pargiteid ja põlispuude all on paras lõunat süüa Pädaste restoranis. Sealsed toidud viivad keele alla gurmaanidelgi - menüü ja kvaliteedi taga seisavad ikkagi Eesti tippkokad.

Järgmisteks külastuskohtadeks sobivad Muhumaa põhjaosa pangad. Kui Rannaniidi pank on suhteliselt tagasihoidlik, siis Üügu kuulub hoopis teise klassi. Kõrguselt küll mitte väga suurejooneline pank lookleb erinevalt tavapärastest pankadest kord rannale lähemale, siis kaugemale.

Kadakate vahel kõndides tulebki seepärast ettevaatlik olla - kunagi ei tea, millise kurvi taga on maapinnas lõhe, mis kaob mitme meetri sügavusele.

Üügu pangaseina ilmestavad ka omapärased koopad ja orvad, millest suuremad kaovad meetrite sügavusele panga sisse. Pangajalamil vuliseb hulk allikad, neist suuremad ja veerohkemad kujunesid aastasadade jooksul ohvriallikateks.

Kahjuks pole Üügu pank enam oma algses hiilguses säilinud, kuna Esimese maailmasõja eel murti pangaseinast dolomiiti, mis rändas edasi Peterburi metallurgiatehastesse. Selle käigus hävis arvestatav osa panga hiilgusest, ent praegugi pakub koht ülevat visuaalset elamust.

Taas rannalt eemaldudes jääb keset saart teele omapärase nimega Tupenurme pank. Nii merest kaugele jääva panga pealsel kui ka panga all laiuvad karjamaad ja põllud, panga sisse on raiutud aga talu kartulikeldrid.

Tupenurme puhul on tegu kohaga, mille nime päritolust pajatavad legendid paberile panekut ei kannata. Küll võib uudishimulik rändur neid kohalike käest ise uurida - või siis kasutada oma fantaasiat, seistes pangapealsel ja lastes pilgul üle ümbritsevate nurmede libiseda.

Enam-vähem Muhumaa keskpunktiks olevas Liiva külas paikneb Katariina kirik. Massiivsete seintega ja kitsaste aknaavadega kindluskirik rajati muinasajal, tegu on ühe vanima kivikirikuga Eestis.

Muhu kirik rajati perioodil, mil sakslastel polnud lubatud Saare- ja Muhumaa territooriumile linnuseid ehitada. Alternatiiv leiti selles, et rajatavad kirikud muudeti rünnakutele vastupidavaks - pakkumaks varju nii kirikulistele kui ka ümbruskonna elanikele.

Seda läks vaja tihti, kuna saarlased tõusid alatasa anastajate vastu üles ning hävitasid korduvalt nende vähemkindlustatud ehitisi.

Kirikuaias on huvitavad paganlike sümbolitega kiviristid ja hauaplaadid. Neid raiuti vaid Lääne-Eestis. 12. sajandi paiku valminud hauaplaatidest on vähesed säilinud, neist esinduslikumad on aga just Muhu kiriku aias.

Üheks saare populaarsemaks vaatamisväärsuseks on Koguva külas asuv Muhu muuseum. Tegu on ajaloolise kalurikülaga. Talumajapidamised paiknevad seal üksteise lähedal, õuesid eraldavad vaid kõrged kiviaiad ning kitsad ja käänulised aedadevahelised teed, siin-seal kõrguvad ka iidsed puud.

Koguva küla talud on kobaras koos sel põhjusel, et paepinnasesse veevõtuks kaevude raiumine oli raske. Sestap rajati ühiste jõududega paar-kolm kaevu, mille ümber ehitati taluhooned.

Silmatorkavad on kindlasti vanad kalapaadid, mis Koguvas on asetatud kiviaedadele. Nimelt oli rannarahva austus oma elatusallikate vastu sedavõrd suur, et kui alused enam merele ei kõlvanud, siis ei jäetud paate niisama vedelema, vaid tõsteti aia peale puhkama.

Koguvast piki randa põhja poole liikudes paistab peagi meres terve laidude rivi. Tegu on Kõinastu laiu ning rea väiksemate laidudega. Kõinastul toimusid Eesti filmiklassikasse kuuluva "Mehed ei nuta" võtted.

Laiule pääseb vajadusel ka autoga, sest Kõinastu ja Muhu vaheline veetakistus on niivõrd madal, et sealt sumab läbi nii traktor kui kõrgem veoauto. Oluline on vaid õigel teel püsida - mõne meetriga rajalt eksides võib masin juba mutta vajuda.

Muhu maalinn Linnuse külas on paik, kus otsustati muinas-Eesti saatus. 1227. aastal leidis seal aset verine lahing Mõõgavendade ordu rüütlite ja kohalike elanike vahel. Veebruaris üle jää Muhule tunginud rüütlid rüüstasid esmalt ümberkaudseid alasid, seejärel piirati pikalt maalinna, kuni lõpuks langes viimanegi kindlustatud punkt röövvallutajate kätte.

Muinaseestlaste visa vastupanu ja langenute mälestuseks seisab linnuseõuel ka mälestussammas, mis pühendatud vallutajate käe läbi langenuile.

Muhust Saaremaa poole suundujaid jääb Väikese väina tammi otsal saatma tülpinud näoga naine.

Tegu on teises ilmasõjas langenuile pühendatud skulptuuriga, mis kujutab leinavat ema. Samas lähedal paikneb ka Väikese väina tammi avamise sajandal aastapäeval 1996 avatud mälestuskivi. Edasi ootab juba sõit üle väinatammi. Tammi taskutes hetkeks peatudes võib hea õnne korral näha kümneid luiki merelainetel õõtsumas.

Tammi rajamine ideest valmimiseni võttis aastakümneid ning toimus üle kivide ja kändude. Töö kestis 19. sajandi lõpul mitu aastat, nõudes sadu kätepaare. Tammi valmistamise ohvriks langes ka Muhu maalinn, mille vallidest osa Väikese väina tammi täitematerjaliks veeti.

Lisaks peitsid Muhu linnuse kaitsjad vahetult enne linnuse vallutamist selle vallidesse suure aarde, mis tuli välja alles Väikese väina tammi ehitamisel, mil osa maalinnast veeti täitematerjaliks.

Aastate jooksul tuli tammi korduvalt tugevdada, toestada ja laiendada, kuna esialgse ehitustöö kvaliteet jättis soovida ning sügistormid ja rüsijää kahjustasid rajatist tõsiselt. Nüüd, rohkem kui sajand hiljem, aitab tamm turvaliselt ja lõõgastavalt Muhumaalt suvisele Saaremaale pääseda.