Seltside surves kumab kartell

Lähtuvalt konkurentsiseadusest ei tohi kindlustusseltsid leppida kokku kolmandate isikute suhtes kindlustusmaaklerite tasustamise tingimustes, vaid tasustamisskeemid peavad kujunema välja vaba konkurentsi tulemusena.

Selle nõude täitmise seab aga tõsise kahtluse alla seltse ühendava liidu tegevus. Nimelt on liit ühiste arutelude tulemusena jõudnud seisukohale, et parim viis kindlustusmaaklerite tasustamiseks oleks nn netohinnastamise kehtestamine ehk vahendustasu maksmise kohustuse kandmine hoopis klientide õlule. Vähe sellest, et liit on sellisele ühisele otsusele jõudnud, ta on saatnud oma juhatuse esimehe Kristjan Niinemaa seda kindlustusmaaklerite liidule lobima.

"Kui me esimene kord kohtusime, ütles ta, et seltside ja maaklerite vahel lahendaks kõik probleemid netohinnastamisele üleminek. Ta väitis, et selle asja ajamiseks on talle antud liidu mandaat," räägib Eesti Kindlustusmaaklerite Liidu juhatuse esimees Mart Mere.

Mere sõnul soovis Niinemaa aprillis toimunud kohtumisel pakutud lahenduse osas maaklerite liidu seisukohta saada.

Kuigi Mere sellest keeldus, ei jäänud see Niinemaa viimaseks katseks.

Juuni alguses toimus uus kohtumine, kus peale Niinemaa ja Mere istusid laua taga veel ka seltside liidu juhatuse liige Andres Piirsalu ning liikluskindlustuse fondi kindlustusvaldkonna projektijuht Lauri Potsepp. Ka sellel kohtumisel tõstis Niinemaa netohinnastamise teema üles ja taas kord olevat see olnud seltside liidu ühtne seisukoht. "Ta kinnitas, et netohinnastamise käivitamiseks on talle antud liidu mandaat," sõnab Mere.

Niinemaa ise kohtumisel räägitust vaikib. "Mul on kaks võimalust: kas jääda härrasmeheks või võtta läbi ka teised teemad, mis seal arutelus läbi käisid. Ma valiks selle esimese versiooni," otsustab Niinemaa, kuid ei varja, et kindlustusseltsid on liidus sellest teemast rääkinud.

"Liidukeskselt on seda loomulikult arutatud, aga see on nii kaugel igasugustest reaalsetest sammudest," sõnab Niinemaa. Tema meelest on nendest aruteludest midagi kartellihõngulist välja imeda tõeline kunst. "Kas te saate aru, et kui turu toimimise põhimõtteid tahetakse muuta, peavad turuosalised neid asju koos tegema?" küsib Niinemaa ärritatult. Ta lisab, et selline arutelu pole kuidagi konkurentsiseaduste vastu ning peaks hoopistükkis konkurentsiametile meelepärane olema. Samal seisukohal on ka Andres Piirsalu, kes on seltside liidu juhatuse liige.

Konkurentsiameti järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroosi sõnul konkurentide vahel hinnakujundamises kokkuleppeid olla ei tohi.

"Turuosalistel ei ole põhimõtteliselt lubatud omavahel hinnakujundamise tingimustes kokku leppida, sealhulgas ei ole seda lubatud teha ka kindlustusseltsidel," tõdeb Põldroos.

Tema sõnul ei saa amet siiski olukorra kohta ilma põhjaliku uurimiseta konkreetset seisukohta anda. Küll aga kinnitab ta, et Ifi ja ERGO käimasoleva uurimisega seoses (maakleritasude vähendamise osas - toim) võetakse põhjaliku vaatluse alla kõik kindlustusmaaklerite tasusid puudutavad asjaolud.

Kuigi lõppeks annab konkurentsiseadust tõlgendada igapidi, saab siinkohal tuua välja kolm väga huvitavat tõika selle loo juures.

Esiteks pole ühelgi kindlustusseltsil keelatud minna iseseisvalt üle netohinnastamise skeemile. Seega jääb arusaamatuks, miks on tarvis konkureerivatel ettevõtetel seda küsimust üldse koos arutada.

Teine huvitav tõik on see, et kui Niinemaa ja Piirsalu sõnul on kindlustusseltside liidus netohinnastamise teemat arutatud, väidavad kaks Eesti suurimat kindlustusseltsi ERGO ja If, et sellist arutelu pole olnud.

Kolmas on aga see, et kolm aastat tagasi surusid Soomes seltsid eesotsas Ifiga sarnase kartelli abil netohinnastamise seadusesse. Kehtima hakkab see üsna ebatavaline seadus septembrist.

Surve netohinnasta-misele on tingitud suure turuosaga kindlustusseltside soovist majandussurutise ajal hinda tõsta. Suurtel oma müügivõrguga seltsidel on praegu raske, sest nad peavad oma kulukat müügivõrku kaitsma. Seega on nende kindlustus kallim kui näiteks mõnel välismaisel kindlustusseltsil, kelle Eestisse asutatud filiaal kasutab efektiivselt maaklerite ja koostööpartnerite müügivõrku.

Kuna maaklerifirmad kõrvutavad kõiki pakkumisi, ei püsi vähem kuluefektiivsed seltsid enam konkurentsis. Praegu tahetaksegi maaklerite rolli vähendada, et ei oleks nii tugevat konkurentsi.

Netohinnastamine ei tähenda, et kindlustuse hind läheb kliendile odavamaks. Tegelikkuses tähendab see, et kindlustusseltsil kaob ära üks kuluallikas ning see raha läheb lihtsalt nende kasumisse. Turust ülevaate saamiseks peaks klient peale kindlustuse maksma veel ka maakleritasu.

Eesti Kindlustusseltside Liidule pole see kartellikahtlustuse esimene juhtum. Juba paar aastat tagasi kontrollis konkurentsiamet, ega kindlustusseltsid üheskoos maakleritele vahendustasude maksmist lõpetada soovi.

2005. aasta oktoobris algatas konkurentsiamet uurimise laekunud vihjete kohaselt, mille järgi olid mõned kindlustusseltsid kaalumas võimalust minna üle süsteemile, kus kindlustusmaakleri vahendustasu ei tuleks enam kindlustusandja, vaid kliendi taskust.

Selgitamaks välja, kas küsimust on arutatud kartellina, saatis konkurentsiamet kavalalt seltside liidule teabenõude, milles palus liidul

anda ühine seisukoht, kuidas oleks kõige õigem kindlustusmaaklerite tasustamist lahendada.

Erinevalt praegusest polnud toona seltside liidus ühtegi lapsesuud. Selgesõnaliselt vastati konkurentsiametile, et liidu ühise seisukoha kujundamine pole olemasolevate seadustega võimalik ega ka vajalik, sest igal kindlustusseltsil on vabadus otsustada, kas nad maksavad vahendustasu maakleritele ise või kannavad kohustuse üle kliendi õlgadele.

Siiski võis liidu üldkoosolekute protokollidest tuvastada, et If Eesti Kindlustus liitu selles küsimuses ühisele otsusele üles kutsus.

Nimelt palus 2005. aasta augusti lõpus If Eesti Kindlustus, et liit kujundaks välja ühtse seiskoha Soomes ja Taanis rakenduva seadusemuudatuse kohta, millega kindlustusmaakleril on õigus saada vahendustasu üksnes kliendilt.

Huvitav on siin tõsiasi, et If Eesti Kindlustus astus oma palvega välja just samal aastal, kui Soomes nimetatud seadus tänu kartellile kehtestati.

Siinkohal tuleb märkida, et just If oli ka Soomes üks põhilistest osalistest kartellikokkuleppes, kus Soome Kindlustusseltside Liidu liikmed läksid ühise otsusena üle netohinnastamisele ja hiljem selle seadusesse surusid. Eesti Kindlustusseltside Liit jättis toona If Eesti Kindlustuse soovi rahuldamata.

If Eesti Kindlustus ise põhjendas oma tegevust diskussiooni algatamise sooviga, et kas tasuks Eestis sarnase regulatsiooni kehtestamiseks ettepanek teha.

Kuigi selle juhtumi puhul konkurentsiameti uurimine Eesti kindlustusseltside vahelist ebaseaduslikku kokkulepet ei tuvastanud, rõhutas amet resoluutselt, et keelatud on sõlmida mis tahes kokkuleppeid, millega turuosalised lepivad kokku maaklerite tasustamise tingimustes.

Sarnase kokkuleppe tegi Soome Kindlustusseltside Liit 2002. aastal. Kuna nad aga teavitasid sellest konkurentsiametit, pääsesid seltsid trahvidest ja said kokkuleppe septembris jõustuvasse seadusesse.

2002. aastal soovitas Soome Kindlustusseltside Liit oma liikmetele lõpetada vahendustasu maksmine kindlustusmaakleritele. 2004. aastaks olidki sellele süsteemile üle läinud teiste hulgas ka Soome suurimad kindlustajad IF Vakuutus, Pohjola ja Tapiola.

Selline seltside omavoli Soome konkurentsiametile ei sobinud. Amet leidis, et see on seadusevastane ja tunnistas kokkuleppe kartelliks.

Juhtumi teeb põnevaks aga tõsiasi, et kartelli eest siiski mingeid trahve ei kehtestatud, kuna Soome Kindlustusseltside Liit pöördus ise konkurentsiameti poole ja teavitas neid oma otsusest.

"See ei olnud tavaline kartellijuhtum, sest juba algusest peale tegid kindlustusseltsid tihedat koostööd konkurentsiametiga," ütleb Soome konkurentsiameti uurimise juhataja Arttu Juuti, kuid tunnistab, et seaduse järgi ei olnud see tegevus kuidagi lubatud. "Vaatamata kõigele polnud võimalik toona kindlustusseltsidele erandit teha ja juhtumit tuli seaduste järgi käsitleda kartellina," sõnab Juuti.

Tegemist oli sensatsioonilise näitega väga professionaalsest lobitööst, sest seltsid surusid kartellist välja seadusemuudatuse.

Nimelt otsustatigi 2005. aastal muuta seadust nii, et vahendustasu maksmine oleks üksnes kliendi ülesanne. Tänavu 1. septembril astubki seadus jõusse.

Seltside liidu volikogu pole netohinnastamise teemat päevakorda võtnud, kujundanud ühtegi seisukohta sel teemal ega võtnud vastu otsust. Seetõttu ei ole väidetud otsuse olemasolu võimalik.

If Eesti Kindlustus välistab oma tegevuses sellised kokkulepped teiste kindlustusandjatega. Netohinnastamisele üleminek on võimalik kokkuleppel kindlustusseltsi ja -maakleri vahel üksiklahendusena ning ka olukorras, kus seadusandja on kehtestanud vastava regulatsiooni.

Kindlasti ei ole tehtud ühist netohinnastamise otsust. See ei ole võimalik.

Et erialaliitude juhid omavahel seda arutavad, on normaalne. Ka pole keelatud, kui liit annab Niinemaale volituse suhelda sel teemal maaklerite liidu juhiga kui ühest võimalikust lahendusest turul. Netohinnastamise lahendus oleks paljudel juhtudel loogiline ja teeks Eestis klientidele olukorra selgemaks.

Kindlustusseltside Liidu istungite päevakorras ei arutatud plaane minna üle netohinnastamise süsteemile. Ma eriti ei usu, et selline hinnastamise süsteem võiks leida kindlustusseltside liidus toetust. Mingeid kokkuleppeid teiste kindlustusseltsidega ei ole ERGO selles küsimuses teinud.

Kas kindlustusselts teenuseid müües kasutab ühe või teise maakleri müügikanalit või ei kasuta maaklerit üldse, on iga selts vaba ise otsustama.

Kindlasti peab aga tarbijale olema selge, kui palju, mille eest ja kellele ta maksab. Praegune regulatsioon tagab siin inspektsiooni hinnangul piisava selguse.

Äripäeva toodud väide seltside liidu väidetavast survest maaklerite liidule netohinnastamisele ülemineku osas jääb meie õigusruumis arusaamatuks. Inspektsioonil puudub aga igasugune faktipõhine informatsioon selle kohta, et seltsid oleksid selliseid kokkuleppeid sõlminud.