Kommentaar: kaheksa sekundiga kiireimaks eestlaseks

Esmakordselt käisin Helsingist 160 km kaugusel asuvas Alastaros kiirendusvõistlustel 2005. aastal. Seni olin ainult kuulnud hämmastavaid jutte, kuidas sealsel rajal sõidavad autod veerandmiilisel ehk ca 400meetrisel distantsil müstilisi alla kümne sekundi aegu. Kiireimad sõidud toimuvad lausa 4-5 sekundi kanti.

Neli päeva kestnud võistluse jooksul oli aegajalt näha liikumas ka kahekohalist dragsterit, millega sõidule eelnes lühike tutvustus kaassõitjalt. Põhimõtteliselt on see dragster nagu takso – maksad sõidu eest, istud sisse ja lähed.

Paraku olid kõik sõidud juba ammu ära broneeritud ning võis arvata, et suure tõenäosusega ei vabane ühelgi päeval ühtegi kohta. Tegelikult poleks ma sellise masinaga kohe sõitma läinudki, see mõte tundus natuke hirmus ning ega ka eurosid polnud piisavalt kaasas.

Järgmisel aastal taas Alastaros olles tegin igaks juhuks tiiru Eagle Racingu boksis, aga kõik sõidud olid juba broneeritud. Ka siis ma vist poleks sõitma läinud, ent võtsin selle tulevikuplaanide sekka. Kuigi juba mõte sellest on natuke hirmutav, aga samas ka põnev. Perekondlikel põhjustel ei käinud ma Alastaros mullu, seega järgmine võimalus avanes tänavusel aastal.

Pikalt kaalutud mõtte olin otsustanud sel aastal teoks teha. Juba märtsis kavatsesin tiimiga ühendust võtta, siiski viivitasin aprillini, et ehk on liiga vara. Võistlus toimus ju alles juuli alguses.

Saadetud e-kirjale tuli vastus mõne päevaga, mulle broneeriti dragsterisõit. Kui seni oli seal näha kaheksa sekundi sõite, siis uudisena oli neil pakkuda ka sekund kiiremaid. Nimelt olid nad paigaldanud dragsterile nitrokomplekti, millega mootor toodab üle 1200 hobujõu, sõites veerand miili 7,3 sekundiga, lõppkiirusega 310 km/h.

Chevrolet 8,2-liitrine mootor produtseerib vabalthingavana 800 hobujõudu. Siiski valisin kaheksa sekundi sõidu, mis mulle kui inimesele tänavalt on niigi piisavalt kiire. Leppisime kokku, et kohtume Alastaros 4. juuli hommikul Eagle Racingu boksis, mil selgub ka sõidu täpne aeg.

Järgneva kolme kuu jooksul uurisin internetist infot dragsterite kohta ja vaatasin varasemate sõitude videosid. Ootasin sõiduvõimalust väga. Eagle Racingul on Soome ainus kahekohaline dragster, mis pakub igaühele võimalust elu kiireimaks sõiduks. Esimest korda oli see dragster rajal 2005. aastal.

Tiimi koostatud lõbusõitjate paketis sisaldub rehvisoojendus ehk burnout enne rajale minekut, kiirendus sekundiga nullist sajani ja lõppkiirus ligi 300 km/h ning nn timeslip oma aja ja muu olulise sõiduinfoga. Lisaks saadetakse postiga koju DVD videoklipiga kaassõitja näoilmest kogu sõidu vältel, mis filmitud autos oleva kaameraga. Kaassõitja saab pärast finišit ka autahvli näopildiga, mis tehtud vahetult enne sõitu, lisaks tiimi T-särgi ja nokamütsi. Pakett sisaldab ka juhiseid enne rajale minekut, elukindlustust juhile-kaassõitjale ning kompetentset meeskonda. Loomulikult on nii juhil kui kaassõitjal korralik turvavarustus.

Kolm kuud ootamist möödus kiirelt ning oli aeg end Alastarosse sättida. Kokkulepitud kohtumisel teatati, et minu sõit on päeva kolmas ning toimub kella 13 paiku.

Järgmised kolm tundi möödusid meeletus ootusärevuses, sest tegelikult ei kujutanud ma ette, mis tunne võib olla sõita kiiremini kui oli kehtiv Eesti rekord. Kas see on õudne? Kas ma jõuan midagi autos sõidu ajal üldse vaadata? Äkki läheb mul süda pahaks? Võib-olla minestan sellise kiirenduse peale ära?

See on vaid väike hulk küsimusi, mis tolle viimase kolme tunni jooksul mul peas ringi käisid. Ootusärevust suurendas veel see, et päeva esimeste sõitude ajal tekkis ühel autol rike, mistõttu oli osa rajast õli täis. See tähendas aga seda, et kõik sõidud nihkusid raja puhastamise aja võrra edasi.

Lõpuks saigi kell nii palju, et läksin boksi ning olin valmis saama kiireimaks eestlaseks. Kõigepealt anti mulle selga võidusõidukostüüm, mida oli boksis mitukümmend, et tagada igaühele sobiv suurus. Jalga pandi tulekindlad spetsiaaljalatsid – küll umbes viis numbrit suuremad, aga see ei mänginud rolli.

Meeskond rääkis eesolevast ning selgitas minu rolli selle sõidu juures – ohutuse seisukohalt oli oluline, et olen rihmadega korralikult istme küljes kinni. Ka käed kinnitati nii, et õnnetuse korral need ei tilpneks need dragsteri külgedelt välja.

Samuti selgitati, kuidas hoida pead sõidu erinevatel etappidel – stardis tuli toetada pea selja taga olevale seinale ning pärast starti hoida ees nii, et pea vastu dragsteri külgi ei peksleks. Hoiatati, et dragster rappub ning end valesti hoides võib pea ära põrutada.

Autosse istumine oli veider – kaassõitja istekoht meenutas kujult väikest pesa, kuhu tuleb end ära mahutada nii, et vaid peanupp jääb välja paistma. Iseenesest on see nii lai, et mahutab ka tunduvalt suuremat kasvu sõitja ära.

Kaassõitja istub juhi taga pisut kõrgemal, nähes rada üle juhi pea. Ka kaassõitjal on rool, erinevad nupud ning näidikud. Juhil on neid küll tunduvalt rohkem ning kaassõitja nupud loomulikult midagi ei muuda, kui neid vajutada. Näidikud aga näitavad samu asju, mis ka juhile. Kaassõitja rool oli varustatud ka paanikanupuga, ent ma ei uurinud, mida see teeb.

Pärast dragsteri tutvustust pandi mulle kiiver pähe, anti kindad kätte ja kinnitati rihmadega autosse. Ka juht oli valmis ja sõitsimegi läbi boksiala lineupi. Seal tuli pool tundi oodata, enne kui järjekord meie autoni jõuab. Paraku lagunes paar sõitu enne meid üks mootorratas rajal laiali ning õlitas osa teekattest ära.

See tähendas, et tuleb oodata, kuni hooldusmeeskond raja taas puhtaks saab. Kokku oli ootamist tunni ringis. Selle jooksul lubati mind ka natukeseks autost välja, ent tegelikult oli autos päris hea oodata – läbi kiivri tundus ümberringi olevat vaikne, päike paistis, tuult polnud, mõnus uni tahtis ka selles pesas peale tulla.

Lõpuks sai rada puhtaks ja meie ees olevad viimased mootorrattad ka sõidetud. Kui dragster käivitas mootori ja alustas stardiala poole liikumist, hakkas mu süda vähemalt kolm korda kiiremini lööma. See oli ju hetk, millest olin mõelnud ja unistanud juba kolm aastat!

Mootori müra oli niivõrd suur, et midagi muud ma ei kuulnud. Dragster soojendas rehve ning asus siis stardijoonele. Prestage, stage ja start! Nagu kästud, hoidsin esmalt pead vastu tagaseina, edasi pidin tõsiselt oma kaelalihaseid pingutama, et korralduste kohaselt pead eespool hoida. See polnudki nii lihtne, sest kiirendusjõud tahtis mind tahapoole suruda.

Kuidas tunne oli? Meeletu! Nagu oleks ühe suurel karussellil – kõik ümbritsev möödub hirmsa kiirusega, tuul vihiseb, raja lõpp näeb välja nagu väike täpp ning rada muutub äkitselt väga kitsas triibuks. Seest võttis õõnsaks, aga nägu oli naerul. Tunne oli, nagu üritaks keegi mu näonahka kukla taha kiskuda.

Finišit ma ei näinudki, aga tundsin, et auto hakkas pidurdama ning näonahk tuli kukla tagant õigele kohale tagasi. Ja oligi läbi see 8,248 sekundit. Lõpp tuli hämmastavalt kiirelt. Raja otsas ootas tiimi auto, mis tiris meid pealtvaatajate juurest köie otsas boksi tagasi. Mitte et auto oleks katki läinud, vaid spetsiaalsed kiirendusautod sõidavadki köie otsas tagasi boksi.

Tegelikult on sõidu ajal valitsenud tunnet väga raske sõnadesse ümber panna. Lühidalt võiks kirjeldada seda kui kaheksa sekundit kestnud võitlust füüsikareeglitega. Pärast jäin mõtlema, et ma ju plaanisin sõidu ajal vaadata ka mootori pöörete näidikut, aga tegelikult ei tulnud see meeldegi. Samuti poleks ma olnud võimeline vajutama paanikanuppu ning kas sellest üldse mingit abi olnuks?

Nüüd tean, mis tunne on läbida veerand miili kaheksa sekundiga. Ma poleks olnud eriti adekvaatne sellisel kiirusel autot juhtima, aga ometi sõidavad ju paljud autod veelgi kiiremini. Jätkuvalt mõtlen, kuidas suudavad Top Fueli dragsteri juhid kihutada veerand miili läbi nelja-viie sekundiga ja olla seejuures veel adekvaatsed. Nad peavad ju oma autot kontrollima – nii palju, kui see sellistel kiirustel võimalik on. Müstika.

Eagle Racingu liikmete sõnul olin esimene eestlane, kes selle dragsteriga sõitnud on. Juuli algul, mil Soomes Alastaros dragsteriga sõitmas käisin, oli kehtiv Eesti rekord veerandmiilisel distantsil 8,3 sekundit. See sõit tegi minust kiireima eestlase!

Kindlasti sõidetakse minu aeg üle Eesti kiirendusmeistrivõistlustel. Seega tuleb mul oma tiitli säilitamiseks teha järgmisel aastal ka pakutud seitsme sekundi sõit. Igatahes olen nõus ükskõik millal jälle selle dragsteriga sõitma, sest see on midagi erakordset ja väärt meenutamist!