Padar: hinne eelarvele on koolipoisi kolm

Alates suvisest majandusprognoosist on räägitud eelarve summast 91,5 miljardit. Kuidas see number praegustel kehvadel aegadel 98,8 miljardini kosus?

Siin on tehtud parimat võimalikku – on nii eelarve kulusid kokku hoitud kui tulusid juurde toodud, kusjuures täiendavaid suuri tulude tõstmisi pole ju tehtud. Maksupaketis on läbi läinud vaid käibemaksu soodustuste kaotamised. Lisatulude puhul on üks teema ettevõtete dividendid – riigi rahad, mis on tänaseni reservides seisnud võetakse nüüd kasutusele. Eelarve tasakaalu hoidmise seisukohalt on see õige samm. Samuti planeerisime tulu riigivara müügist. Kui me oleme eelnõu kokku saanud, on juba detailide kaupa näha, kust tulud tulevad.

Asjade täpsuse huvides – me higistame praegu selle kallal, et õhtuks eelarve valmis saada ja neljapäeval valitsusele üle anda. Number 98,8 kindlasti veel täpsustub, sest komponente on palju. Me oleme eelduseks võtnud selle, et valitsussektor on tasakaalus.

Kinnisvara müügist saadavatel tuludel on kombeks mitte just alati prognooside põhiselt käituda?

Eks eelarve ongi prognoosipõhine.

Ütlen täitsa ausalt välja – me oleme parimat teinud, et tasakaalus eelarve saada ja ma usun, et see tasakaal järgmisel aastal ka jääb, aga ega välistatud ei ole mingid arengud. Pole üldse välistatud, et majanduse kasv on hoopis väiksem, kui augustiprognoosist tuli. Meie hakkasime eelarvet 2,6% prognoosi pealt tegema ja järgmisel aastal on näha, kas see ka täis tuleb.

Üks on selge – see on väga suurte poliitiliste kompromisside eelarve ja inetul kombel läbi näägutatud. Kui ma panen käe südamele, siis ma ei saa sellele eelarvele anda hindeks „neli“. See on hinne on „rahuldav“ ja sellega eelarvega on võimalik Eesti riigil säästuajal edasi minna. Eelarves on kindlasti neid elemente, mille puhul ma ütlen – tõesti, need prognoosid ei pruugi täituda. Aga selle nimel, et saada siiski tasakaal kokku, on pingutatud.

Mõned päevad tagasi nimetas IRL sündivat eelarvet butafooriaks, kus arvud on paberil klappima sätitud.

Päris nii ei saa ka öelda, sest igasugune eelarve tegemine ongi klapitamine. Ma pean ütlema, et minu eelistusi näiteks siin eelarves sees ei ole. Minu eelistus oleks olnud lisaks kulude kärpimisele kehtestada ka autode registreerimismaks, mis oleks eelarve pinget maha võtnud.

Minu eelistus on olnud ühel hetkel ka see, et me peame tõsiselt kaaluma, kas me pingestame eelarvet või ütleme ausalt välja, et me lähme 0,4 protsendiga defitsiiti.

Tänane kompromiss on toonud tasakaalu ja see on kindlasti küllaltki raske tasakaal.

Selle nimel on ära jäetud mitmeid riiklikke poliitikaid. Alles on ainult üks suur poliitiline märk – vanemahüvitis, mis on tõesti väga suure numbriga eelarves sees. Selle eelarvega ei ole kindlasti täidetud kogu seda lopsakust, mis koalitsioonileppes oli.

Kui on kaalul see, kas hoida poliitilist stabiilsust riigis ja tehtud selle nimel kompromisse või teise võimalusena, et valitsus jookseb laiali, siis stabiilsus on antud situatsioonis igal juhul parem.

Paaril viimasel nädalal on kirgi üles kütnud valitsuse otsused tõsta mitmeid makse ja gaasiaktsiisi. Tänaseks on nendest loobutud. Mis pani valitsust veel pärast otsuste tegemist meelt muutma?

Oli nii, et rahandusminister käis valitsuskabinetis mõjude analüüsiga, mida need maksude tõstmised endaga kaasa toovad. Analüüs viitas väga selgelt, et eelarve kõrval, mis laseks riigi funktsioone täita, on kõige tähtsam teema euro ja inflatsioon. Igasugused maksutõusud halvendaksid meie võimalusi. Kaks protsenti käibemaksu tõusu oleks kindlasti lõppenud sellega, et hüvasti euro! Maastrichti kriteeriumide täitmine aastaks 2011 oleks pandud väga tõsise küsimärgi alla. Ma usun, et sellest eelarveprotsessist on palju õppida, nagu ka seda, kuidas selles koosluses otsuseid saada ja teineteisega lävida.

Viimasel ajal on väga palju räägitud sellest, et meie eelarvestruktuur on liiga jäik, liiga suur osa tuludest on seadustega ette ära jagatud ning sellega tuleks kindlasti midagi ette võtta. Millal eelarvestruktuuri muutmine reaalselt teemaks tuleb?

Selle aastal väga põhimõtteliste muudatusteni ei jõutud ja see on kindlasti 2010. aasta teema. Ühel hetkel on vaja aru saada, et Rumeenia maksukoormusega Skandinaaviat ei ehita. Kolme jalaga taburet seisab väga hästi püsti, kui me räägime kolmest Maastrichti kriteeriumist ja on väga mõistlik nende täitmise nimel pingutada. Maksupoliitilises kontekstis tuleb käituda nii, et me ei kahjustaks inflatsiooni. See tähendab seda, et mõned aastad ei saa väga ilusaid ja roosilisi asju teha.

Kohe järgmise aasta esimeses kvartalis on vaja vaadata, millised on võimalused edasi minemiseks, kas ja kuidas on võimalik seda struktuuri muuta. Rahandusministeerium peab ette valmistama nö „üle-põllu ettepanekud“, mis oleks poliitiliselt söödavad. Lihtne see olema ei saa, aga ära teha tuleb. 2009. aasta on juba selgelt andnud maamärgid ette, mis võib juhtuma hakata. Kõik sõltub ju sellest, mis majanduses toimub. Eelarve poliitikat ja selle koostamise aluseid tuleb ravitseda.

Juba homme läheb riigikogulaste ette aga järgmise aasta eelarve. Kui kuulikindel see Teie hinnangul riigikogulaste kriitikanoolte suhtes on?

Kindlasti tuleb uut diskussiooni päris kõvasti ja küllap fraktsioonidel on siin veel oma arvamused. Nagu valitsuse poolt otsiti kompromissi, tuleb eeldada seda, et ka riigikogus kompromiss leitakse.