Ettevõtja hobi korras

Selle aasta algul oli Esti kolm nädalat puhkusel. Tema kohta oli see pikk aeg. Oli aega mõelda ka arvutimaailmast väljapoole jäävatele asjadele. Üks neist muudest asjadest oli probleem, et Esti ei saanud kuidagi Tallinna ilusalongidest sellist küünehooldust või pediküüri, millega ta rahule oleks jäänud. "Ma olen väga impulsiivne klient," selgitab Esti. "Kui soov tuleb, tahaks kohe samal päeval teenindaja juurde minna. Aga meil see võimalus sama hästi kui puudub." Miks see nii on, oskab Esti samuti ära seletada: Eestis on levinud mõtteviis, et iga küünetehnik rendib endale väikese ruumi ja võtab paar sõbrannat kampa, kes aitavad tal üüri maksta. Seetõttu on meil puha väikesed salongid 2-3 teenindajaga. Esti meelest oleks klientidele mugavam suurem salong, kus oleks võimalik valida eri teenindajate vahel: kellelgi ikka on ka samal päeval vaba aeg. Ja et oleks rohkem õhku ja ruumi kui väikeses salongikeses. Ka privaatsus pole väheoluline: et su paljad varbad poleks pediküüri tegemise ajal keset koridori kõigile vahtida.

Esti avab oma mõtet veelgi laiemalt: kui küünetehnik või juuksur teevad oma salongi, siis on eesmärgiks endale töökoha loomine. Äriline haare ja ambitsioon puuduvad. Seetõttu tehakse otsuseid emotsionaalsel, mitte pragmaatilisel pinnal. "Need ettevõtted ei laiene, ei kasva kunagi suureks. Mina tahtsin teha ärilist ettevõtet," selgitab Esti. "Väikestel salongidel on oma nišš, ma ei tee neid maha. Kuid mulle kui kliendile meeldiks, kui oleks ka teistsuguseid kohti, suuri salonge, kuhu saaks lühikese etteteatamisega tulla mitmekesi lõõgastuma."

Kui rahuldavat teenust kusagil ei pakuta, tuleb selline koht luua! Mõte oli küps veebruaris, NailSpa nime kandev salong avati juuni alguses.

Esimese asjana tuli valida asukoht. Esti ei näinud mõtet teha nurga taha odavat kohta ja maksta siis rendihinna asemel reklaami eest, et klient teaks kohale tulla. "Kindlasti tuleb arvestada ka sellega, et päevasel ajal on kesklinnas head kliendid soomlased," juhib Esti tähelepanu. Eestlased käivad tööpäevahommikuti kiiret ilulihvi saamas või siis õhtuti pärast tööd.

Ruumi leidis Esti kiiresti, kuu ajaga. Enne seda oli samas kohas olnud kasiino, nii et ruumi jagus.

"Salongi looma asudes mõtlesin, et kuna see pole mulle äraelamiseks oluline, siis tegelen sellega täpselt nii kaua, kuni ilmneb salongi avamisel suurem takistus. Siis oleks selge olnud, et see äri ei ole minu jaoks," räägib Esti. Kuna aga takistusi ei tekkinud, siis saigi salong valmis.

Teistele oma firma asutajatele soovitab Esti, et ükskõik millised on finantseerimisallikad, tasuks igal juhul taotleda kõiki ettevõtlustoetusi. Mõistlik oleks ka ise kõik taotlused valmis kirjutada. Esti taotles ja ka sai Tallinna ettevõtlustoetust ja koolitustoetust töötajate koolitamiseks ning stardilaenu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt.

Koht leitud ja rahastamisallikad enam-vähem ka, hakkas Esti paar kuud enne plaanitavat avamist töötajaid otsima. "Pakkusin töölepinguga tööd, mis ilusektoris on suhteliselt ebatavaline," ütleb Esti. Enamik juuksureid, kosmeetikuid ja maniküürijaid on füüsilistest isikutest ettevõtjad, kes rendivad salongides kohta. Kindlasti on töötajaid, kellele sobib FIE olla, kuid ilmselt on palju ka teisi, sest töölesoovijatest Estil puudust ei tulnud. "Töölepinguga töö vabastab töötajad vastutusest oma sissetuleku eest," selgitab Esti. Samuti on iluteenindajate seas palju noori naisi, kes soovivad tulevikus lapsi saada - ka sel juhul on tööleping kasulikum, sest tagab kindla vanemapalga.

Omaniku seisukohast annab töötajatele kindla palga maksmine Estile võimaluse klientide meelitamiseks sooduskampaaniaid korraldada. Kui teenindajad rendiksid pinda, siis nad peaksid kõik olema nõus hindu alandama, mis tähendaks neile kaotust sissetulekus. Samuti saab omanik kvaliteedi tagamiseks kehtestada ühtsed reeglid teenuse osutamisele ja kasutatavatele toodetele. Koharentnikud on omaenda peremehed, ja otsused, mida nad langetavad, ei lähtu alati salongi huvidest. "Kindlasti tuleb lepinguliste töötajate puhul jälgida hoolikalt töö kvaliteeti, on teenindajaid, kes sellise töövormi puhul ei tunneta isiklikku vastutust," mainib Esti.

Tagantjärele tunnistab Esti, et töötajate valik oligi oma firma rajamise kõige raskem osa, kus ilmnes ka kõige rohkem tagasilööke. "Kahjuks oleme pidanud pärast salongi avamist juba paar töötajat välja vahetama, kuna nende töösse ja klientidesse suhtumine jättis soovida," tunnistab Esti. "Meie teenindajad peavad olema ühtlaselt kõrge tasemega, selles ongi suure salongi mõte: kui Pillel pole vaba aega, siis lähed Tiina juurde ja vahet pole."

Kuid salongi avamise protsessi ajal tundus Estile kõige raskem reklaami tegemine ja klientide leidmine. Ruumi rendid ja töötajad palkad ühe korraga pikaks ajaks, kuid reklaami peab kogu aeg tegema.

Esti ei salga, et nii mitmegi kandi pealt võttis ta eeskuju Nailbari salongist. "Kui meie sisekujundaja ei saanud aru, milliseid toole ma salongi tahan, siis ma lihtsalt tellisin endale Nailbarist hoolduse, läksin sinna ja maniküüri kõrvale joonistasin nende toolid maha," mainib Esti rahulolevalt.

Kuidas aga suhtuvad IT Grupi omanikud sellesse, et nende ettevõtte tegevjuht tegeleb kõrvalt oma firma arendamisega? "Kevadel tuli jutuks, et olen sellise ettevõtmise käsile võtnud. Samas eks ma tegelen sellega oma vabast ajast, NailSpa on minu hobi," kinnitab Esti. Kuid tihti on hobist ka igapäevases äris kasu. Kui IT Grupp avas augustis Delli esinduspoodide ketti, siis see projekt läks juba sujuvalt - ehitaja, sisekujundaja ja mööblitegijatega oli Esti juba NailSpa projekti raames koostööd teinud.

Olles IT Grupis ise tööandja esindaja, ei piira ta samuti töötajate aktiivsust, kuni see ei sega palgatööd: "Kuni töötulemused on head ja töötaja pühendab 8 tundi päevas palgatööle, pole probleemi!"

Esti tunnistab siiski, et kahel toolil istumise eest on tulnud ka lõivu maksta: "Sõbrad on öelnud, et olen muutunud närvilisemaks. Ise tunnen, et süvenemisega on probleeme. Samas kuna nüüd on käivitamise staadium möödas, siis saan ka rahulikumalt hinge tõmmata." Poolnaljatamisi arvab Esti, et naisel on mitut asja teha kergem: naistetööd on ju läbi aegade eeldanud mitme asja korraga tegemist, ühe käega segad suppi ja teisega pühid lapse nina.

Esti pere, pangas töötav abikaasa Peeter ja väike tütar, on ema aktiivse elustiiliga harjunud. Estil tiksub juba kümnendat aastat ka väike degusteerimisettevõte, mis sai kunagi koos sõbrannaga asutatud. Teate ju küll naeratavaid tütarlapsi, kes kutsuvad poes uut võid või veini proovima. Selle ettevõttega tegeleb tavaliselt sõbranna. "Eriti kasumlik ettevõtmine see pole, rohkem endale töökoha loomine mu sõbranna seisukohast," tunnistab Esti.

NailSpas on Esti ainuomanik. "Tahtsin seda ise teha, ilma abikaasa või sõbrannadeta, et juhul kui ettevõtmine ebaõnnestub, saaks süüdistada ainult ennast ega peaks kellegagi tülli minema," deklareerib Esti.

Järgmiseks suveks loodab ta salongiga rahaliselt nulli jõuda ja edasi juba kasumisse. Esti kinnitab, et ka praegu on salong jooksvalt nullis. "Suvel ma peale ei maksnud, eks näis, mis nüüd sügisel saama hakkab," ütleb ta erilise mureta. "Paljud ettevõtjad lähevad sellepärast pankrotti, et pole arvestanud sissetöötamiseks kuluval ajal kahjumiga. Mina kiiret rikastumist ei plaani." Majanduslangust Esti ei karda: "Meie sihtgrupp on naised, kes ei pea valima leiva ja küünelaki vahel!"

Et NailSpa võiks olla tema peamine ja ainus töökoht, Esti vähemalt praegu ei arvesta. Igapäevase juhtimisega saab suurepäraselt hakkama peaadministraator. Kuid nagu tublil ettevõtjal ikka, on ka Estil tulevikuplaane. Kui olemasolev salong hästi käima läheb, siis miks mitte terve NailSpa kett? "Aga seda ma vaatan pooleteise-kahe aasta pärast," lisab Esti. "Kui selleks ajaks on olemas kasum, investeerin selle laienemisse."

Fotod: Indrek Susi