Mööblifirmade trump ? la carte-teenuses

Just seda teed läheb Eesti üks tuntumaid mööblivalmistajaid AS Thulema. Ettevõtte juhataja Tarmo Prikk möönab, et kui kasvaval turul oli kasulikum seeriatootmisele keskenduda, siis kahaneva turu tingimustes tuleb olla paindlik ja klientidele erilahendusi müüa.

"2009. aastal pakume rohkem erilahendusi kui varem," räägib Prikk ja toob näite tuleval kevadel Tallinnas avatavast uuest Meriton Conference & Spa hotellist, mille 300 tuba on just Thulema sisustada.

Erilahenduste osakaalu suurendamiseks peab Prikk võtmeküsimuseks kavandamise protsessi arendamist, mitte niivõrd seadmepargi muutmise vajadust. "Toota pole probleem, kui asi on korralikult läbi planeeritud - rõhk on konstrueerimisel ja kavandamisel," rõhutab Prikk. "Võtmesõnaks on praeguses olukorras äärmiselt kontrollitud ja aktiivne müük," lisab tänavu Krediidiinfos eduka ettevõtte tiitli vääriliseks tunnistatud Thulema juht.

Lõuna-Eesti suurimaid mööblitootjaid AS Wermo mõtleb samuti eritööde osakaalu suurendamisele, kuid ettevõtte juht Aivar Ojastu nendib, et erimööblit tegema hakates peab looma vastavad tingimused, üleöö seda teha ei saa.

"Selleks on palju oskusteavet vaja, järelikult tuleb personali välja õpetada. Seadmeparki me spetsiaalselt uuendama ei peaks," räägib Ojastu. "Jaekliendile üksikesemete valmistamine kõne alla ei tuleks, selleks on Wermo liiga suur. Küll aga tasuks osaleda suuremates sisekujundusprojektides, millel piisav maht taga," arutleb ta.

Selle aasta suuremaks väljakutseks sai Wermos tootmise ümberkorraldamine, et efektiivsust ja konkurentsivõimet tõsta.

"Kolime selle aasta lõpuks tootmise ja logistika ühe katuse alla - kui varem oli meil tootmispinda 2400 m2, siis järele jääb 5000 m2," tutvustab Ojastu muudatusi.

Eritellimusel mööbli tootmine oli mõne aja eest arutluse alla ka väikeseeriatootmisega tegelevas OÜs Askala, kuid see mõte jäeti sinnapaika.

"Praegu on meil eriprojektide ettevalmistamise pool nõrk, pole piisavalt inimesi, et sellega tegeleda," põhjendab pisut üle 30 töötajaga ettevõtte juht Hannes Metsla. Männipuidust mööblit valmistav firma on praegu isegi paremas seisus kui aasta tagasi, sest männipuitkilp on odavnenud ning selle pakkumine ületab nõudluse.

"Meil on tellimusi piisavalt, ei jõua äragi teha," muheleb Metsla, kelle ettevõtte toodangust 65-75% läheb koduturule. Askala hankis paindlikkuse suurendamiseks seadmeid juurde, sest nagu ütleb Metsla, on just tehnoloogia abil võimalik tootmiskulusid vähendada.

"Erimööbli valmistamine pole mingi võluvits," vastab ASi Standard marketingi- ja müügidirektor Priit Tamm küsimusele, kas erimööblilahenduste pakkumine võiks olla üks lahendus müüki kasvatada.

"See, et Eestis on suhteliselt suur osakaal mööbliäris tellimusmööblil, tuleneb meie turu väiksusest. Samas suuremamahuliste eritööde eksportimiseks on enamik Eesti firmasid liiga väikesed ja kehva tehnoloogilise tasemega. Tellimusmööbli äri edukuse eeldus on tugev projektijuhtimine," sedastab Tamm.

Standardi puhul on eritellimusmööbli osakaal toodangust 40% ning lauskampaaniaga erimööbli mahtu suurendada ei plaanita.

"Kasvame koos enda klientidega ning plaanime projektide arvu kasvu Lääne-Euroopas ja Venemaal," avab Tamm tulevikuplaane.

Eesti suuremate mööblitootjate hinnangul väheneb 2009. aastal mööblitootmisega tegelevate firmade arv.

ASi Standard müügidirektor ja Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimees Priit Tamm teab, et juba praegu on ettevõtted asunud kulude kallale ja kindlasti tulevad ette koondamised. Tema sõnul on lihtsam firmadel, kellel nüüdseks pikaajalised ekspordisuhted juba välja kujunenud.

"Ainult koduturule orienteerunud ettevõtetel saab olema väga raske. Turg on sel aastal kukkunud umbes 30% ja järgmine aasta võib turg olla 50% väiksem kui 2007," ennustab Tamm ja lisab, et kõik ettevõtted ei suuda kindlasti ennast ekspordile ümber orienteeruda, sest ekspordiarendus on minimaalselt kolme aasta projekt.

"Klientide juurdevõitmine koduturul tähendab hinnasõda, kõigil närvid vastu ei pea. Järgmisel aastal kaob osa ettevõtteid turult või ollakse sunnitud ühinema," nendib Tamm.

Kolleegiga nõustub ka ASi Thulema juhataja Tarmo Prikk, kes ootab suuremat kukkumist büroomööblisektoris tuleva aasta kevadsuveks.

"Üldine mööblisektori maht väheneb. Kui 2007. aastal olid tootjad kasumis, siis 2008. aasta tulemused alles hakkavad näitama, kui suur kukkumine on. 2009. aastal väheneb mööblitööstuses tegutsevate firmade arv," usub Prikk. Pinnale jäämiseks pakub Prikk välja kaks lahendust.

"Esiteks tuleb väga aktiivselt osata käituda klientidega, kes tahavad mööblit osta. Teiseks tuleb lõpetada need tegevused, mida kliendid kinni ei maksa ja mida ka seadused ei nõua. Toon näiteks tööd, millele pole ettevõtte sees tarbijat -

liigse sisemise bürokraatia. Samuti ei tohi oluliste otsuste tegemist edasi lükata," juhendab Prikk.

Majandussurutises on viimasel ajal, lausa viimastel nädalatel, raskesse olukorda sattunud oma tootmise ekspordile orienteerinud mööblifirmad.

Kuigi pidevalt korrutatakse, et eksport päästab majanduse, on mööblitööstuses, nii paradoksaalne, kui see ka tundub, ometi asjad vastupidi liikumas.

Paljud ekspordile panustavad mööblitootjad seisavad praegu tõsiasja ees, et siiani kindlana tundunud turgudel Skandinaavia maades, Soomes ja Inglismaal on rahva huvi mööbli ostmise vastu ettearvamatult kiiresti kahanenud.

Äsja Soomest puidutehnoloogia messilt naasnud Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse liikme Zigmontas Strepaitise sõnul olid põhjanaabrid lausa paanikas, sest mööblimüük on Soome kaubanduses viimase nelja nädalaga enneolematult järsult vähenenud.

"Ekspordivõimekus seondub investeeringutega tehnoloogia täiustamiseks. Väikseid partiisid koduturule võib toota ka positsioonpinkidega ja käsitööna, eksportides peab suutma suurt mahtu toota ja seda saab teha vaid automaatsete tootmisliinidega," selgitab Strepaitis. "Selle pärast on firmad paigutanud seadmete alla palju raha ja kui nüüd mõni turg äkki ära kukub, ongi häda käes."

Ta usub, et kui madalseis eksporditurgudel osutub kiiresti mööduvaks nähtuseks, suudavad tootjad selle suuremate kadudeta üle elada. "Raske on prognoosida, aga kui tegemist on pikaajalise langusega, siis võib uue aasta alguses oodata mööblifirmades uut koondamislainet," tõdeb ta. "Toode ise, olgu see kui tahes hea ja trendikas, ei müü. Võitjad on need, kel toodangu sihtriikide turgudel käsi sees. Kui seal võõraks jääd, siis hakkama ei saa."

2007. aastat mööblitootjate seisukohalt iseloomustades nendib Strepaitis, et olulise tagasilöögi andis ettevõtetele palkade tõus.

"Oldi nõus, et palgad on tõepoolest madalad ja neid peab tõstma," räägib ta. "Keskmine palganumber suureneski, aga see omakorda vähendas ettevõtete konkurentsivõimet. Kuigi kõrgem töötasu peaks motiveerima inimest ka mõnevõrra tõhusamalt tööd tegema, ei jõudnud firmade efektiivsus siiski palgatõusuga sammu pidada."

Mööbli müük Eesti siseturule on viimase aasta jooksul vähenenud 25-30%. See puudutab ennekõike keskmise hinnaklassiga tooteid. Kuna mööbli soetamine on tänapäeval seotud sooviga trendidega kaasas käia, püüavad tootjad moevooludele kiiresti reageerida. Ka välispartnerid tellivad üha väiksemaid partiisid ja soovivad, et firmad, kellelt nad hankeid tellivad, suudaksid paindlikult uusi tooteid juurutada.

Zigmontas Strepaitise hinnangul seab selline olukord mööblitootjate ette dilemma - kas toota hästi trendikat, aga odavatest materjalidest lühikese kasutusajaga kaupa või jääda konkurentsis virelema.

"Väga trendika toote eest, kui see on tehtud võimalikult kvaliteetsest materjalist, pole keegi nõus kogu tootmise kulusid kinni maksma. Sellepärast tuleb tootjal kvaliteedi arvel järele anda ning teha moodne asi võimalikult vastuvõetava hinna eest," selgitab Strepaitis. "Asi pole selles, et ei ostetaks kallist mööblit, vaid selles, et soovitakse moekat mööblit juba ette teades, et see kuigi kaua ei kesta."

Strepaitis on seda meelt, et mööbel pole siiski paari aasta tagant vahetatav tarbeasi, vaid pikaajaline investeering, mida peab tegema korralikult ja läbimõeldult.