Sakala teel Jakobsoni jälgedes

Toimetamaks Viljandis ajalehte Sakala sammus Jakobson 19. sajandil tihti läbi metsade ja rabade oma kodutalust Kurgjalt Vändra-Viljandi maantee äärse Vanajõe kõrtsini, kust edasi Viljandisse pääses postitõllaga või heade inimeste vankril.

Toona oli see ainus võimalik liikumisviis, sest ei maanteid ega korralikke metsateid sealkandis suurt leidunud. Olid vaid üksikud metsarajad ja kitsad teekesed, mida mööda liikusid peamiselt ulukid, aeg-ajalt sattus samasse ka mõni harv inimhing.

Umbes tosina kilomeetri pikkune Sakala teeks kutsutav matkarada järgibki suures jaos neid kunagisi radu, millel Jakobson kümneid ja kümneid kordi kõndis, nii kaunite päikeseliste ilmade kui ladistavate sügistormide ja käreda talvepakasega.

Praeguse raja veerde on ehitatud arvukalt pikniku- ja puhkekohtasid, millest tema omal ajal vaid unistada võis. Ent toona sobis ka iga suvaline känd või murdunud puutüvi, et veidi jalgu puhata, looduse hääli kuulata ning omi mõtteid heietada. Seda saab rajal muidugi praegugi teha – valdav osa Sakala teest kulgeb inimasustusest eemal.

Tähelepanuväärne on fakt, et osa kunagisest teest oli vanahärra enda poolt rajatud – olgu siis purded paigutatud või otserajad eri kohtadesse veetud. Tänapäevalgi on matkaraja läbijate liikumistingimustele kaasa aidatud – märjematest kohtadest aitavad enamasti üle purded ja sillakesed, rada on puhastatud ning tähistatud.

Raja üheks olulisimaks punktiks on Saeveski matkaonn. Omal ajal paiknes samas metsavahikordon, kus ka Jakobson oma jalgsirännakutel alati peatus ning pererahvaga juttu puhus.

Praegu on onnist kujundatud matkamajake, kuhu igal ränduril vaba voli sisse astuda, puhata ja öö mööda saata. Kes onni varem jõudnud, peab vastuvaidlematult uutele tulijatele ruumi loovutama; kes aga rahvast tulvil maja lävel kahtlevalt peatub, ei pea mitte pelgama – igaüheõigus lubab igal teelisel endale matkaonnis ulualust otsida, kuitahes palju seal ka teisi rändureid juba ees ei oleks.

Saeveskist edasi kulgeb Sakala tee osaliselt mööda kõrgeid liivaluiteid ehk Kabelimägesid. Nende paikade kohta käivad legendid, et Põhjasõja päevil maeti mägedesse langenud Rootsi kindral ning sealt said mäed ka nime.

Palju verisemad lahingud leidsid samas aset aga hoopis metsavendluse päevil, mil Kabelimäed ja sealtkandi paksud laaned pakkusid turvalist varjupaika metsavendadele. Kabelimägede nõlvadel peeti maha ka verised lahingud võõrvallutajate ning nende käsilastega, siiamaani võib luidetes märgata jälgi kaevikutest või punkritest.

Mitte kaugele Sakala teest püstitati toonaste võitluste ja vastupanu mälestuseks metsavendade mälestuskivi, mis praeguseks võtmas suisa memoriaali mõõtmeid. Seal on taastatud metsavendade punkrid, püstkojad ja sillad. Läheduses asuva skautide püsilaagri "Kodumetsa" kasvandike poolt on lisaks rajatud samasse ka metsakirik.

Mõned kilomeetrid edasi, Tõrvaaugu küla lähedal metsas, kükitab põlispuude varjus luitunud majakökats. See on Vanapagana onn – paik, kus võeti üles Eesti filmiklassikasse kuuluv "Põrgupõhja uus Vanapagan".

Veel mõni aeg tagasi vabalt kasutada olnud onnike on nüüdseks Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt tasuliseks muudetud ning sügis- või talvetormide eest varju otsivad rändurid peavad leppima läheduses kasvavate kuuskede all ööbimisega. Majakese tellinuil aga avaneb võimalus vaadata filmi teemalist fotonäitust ning kujutleda öisel ajal onniuksest sünge metsa alla astudes väikesi paganakesi ringi vudimas.

Legendide järgi peletanud omal ajal kohalik metsavaht puudevargaid sealsetest laantest eemale, väites, et Saeveski kandi metsades uitab ringi ja jahib inimesi Riia loomaaiast põgenenud orangutang.

Sõnadele suurema kaalu andmiseks maskeeris metsavaht ennastki aegajalt loomanahkadega ja ehmatas hilisel tunnil kõndijaid, vahel aga suisa jättis nähtavatesse kohtadesse veriseid lihatükke ja naharibasid, väites, et orangutang on inimsööja. Nõnda hoidusid inimesed metsavargusest, metsavahil aga oli rahulik ja mureta elu.

Sakala tee annab hea ettekujutuse katsumustest, mida maainimesed pidid veel mõnisada aastat tagasi läbi elama, jõudmaks soovitud sihtkohtadesse. Samal ajal tajub seal aga ka, kuivõrd tihedalt kokku puututi looduse ja metsloomadega. Nii teadsid toonased elanikud erinevalt tänapäevast, milline näeb välja põdra või metssea jälg poris.

Kiire jalutuskäik või suisa mitmepäevane jalgsimatk koos peatusega Saeveski onnis pakub sügistalvel mõnusa puhkuse looduse rüpes.