Mihkelson: asi pole Gazpromis, vaid Kremlis

"Minu arvates on kogu käimasoleva jandi peamine võti Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi avalduses, mille ta tegi mõni päev enne aastavahetust antud intervjuus Venemaa kolmele suurimale telekanalile" märgib Mihkelson.

Selles intervjuus ütles Kremli liider, et Venemaa ei unusta kunagi Ukraina sõjalist abi Gruusiale. Kiievi tarnitud relvadest tulistati Vene sõdureid ning seda ei unusta me kunagi, ütles Medvedev oma intervjuus.

"Mis on sellel pistmist gaasiküsimusega, võiks ju küsida. Võiks ju arvata, et Ukraina valitsus on oma pidevas sisemises kriisis jätnud mõned arved maksmata ning nüüd on tarnijal õigus kraane kinni keerata," arutleb poliitik.

MIhkelsoni jaoks pole toimuv üllatus. "Kaks aastat tagasi kandsin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungjärgul ette oma raporti Vene-Ukraina 2006. aasta gaasitülist, mille pearõhk oli energiatarnete kasutamisel poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Kahjuks on kordumas see, mille eest siis hoiatasin. Venemaa on kasutamas energiatarneid poliitilise survestajana," nendib Mihkelson.

"Tõsi, Ukraina sisemised probleemid on vesi Venemaa välispoliitiliste ambitsioonide veskile. Ukraina presidendi ja peaministri võimukonkurents, demokraatia sünnivalud, Krimmi püssirohutünn ning Moskva pidev surve ei anna kuigi palju hingetõmmet "oranži revolutsiooni" kangelastele," märgib Mihkelson.

Samas teeb tema hinnangul ukrainlaste elu keeruliseks seegi, et nad on Moskva survel nõustunud gaasivahendajana tunnustama pehmelt öeldes looritatud taustaga RosUkrEnergot. Viimase üks juhtfiguure on täna president Medvedevi nõunik.

"Euroopa Liit on keskendunud mõistagi gaasiküsimusele. Kuid see pole antud juhul oluline. Tegelik probleem on ikkagi selles, et Venemaa valitsus püüab kõigiti oma välispoliitilisi hoobasid kasutades (aga Gazprom on üks osa sellest) vastu seista Lääne laienemisele või siis täpsemalt Ukraina liitumisele Euroatlantilise julgeolekuruumiga," viitab Mihkelson.

Mida saaks Euroopa Liit teha?, esitab ta küsimuse.

"Selgelt defineerida oma huvid nii Ukraina kui Venemaa suunal. Ja üle saama kartusest, et mõni karmim sõna või tegu võiks lõppeesmärgile halvasti mõjuda. Või seegi, kui pakkuda näiteks Ukrainale liitumisperspektiivi. Miks me käsitleme Ukrainat teisiti kui Türgit?"