Ettevõtja pakett ühiskonnale

Selline küsimus justkui eeldab, et ettevõtjad asuksid väljaspool ühiskonda ning neil on võimalus midagi oma soovi ja äranägemise järgi pakkuda. Meie kõigi õnneks on ettevõtjad aga jätkuvalt aktiivseks ning panustavaks osaks Eesti ühiskonnast ja põhjust arvata, et maksude maksmine vabatahtlikuks muutub, ei ole. Samas ei ole ettevõtlusvabadus ainult kitsa kildkonna või väljavalitute privileeg vaid see on vabadus kõikide jaoks. Enamik inimesi aga eelistab millegipärast realiseerida oma vabadust müües oma teadmisi ja oskusi - kel need puuduvad, müüvad lihtsalt oma aega.

Et Eesti ettevõtluse panus ühiskonda kõigile arusaadav oleks, võtame näiteks 2007, Eesti majandusele seni edukaima aasta, mil ettevõtete puhaskasum oli 82 miljardit krooni, millest 18 miljardit (miinus maksud) võeti ettevõtetest välja, ülejäänud reinvesteeriti. Täpselt sama suur oli 2007. aasta riigieelarve tulu - 82 miljardit krooni, millest küll 7,5 miljardit olid toetused (ehk teiste EL riikide kogutud maksud), kuid ülejäänud erinevad Eestis kogutud maksud. Seega täitusid nii riigi kui ka äriühingute (mitte individuaalsete ettevõtjate) rahakott täiesti võrdselt. Väike vahe on selles, et enamus ettevõtete kasumist investeeriti, kuid riigi raha kulus ära.

Loen iga päev lehest üleskutseid, kus tänases majanduslanguses tuleb rohkem tähelepanu pöörata mõistvale suhtumisele ning nendele, kes ise hakkama ei saa. Kas aga see osa ühiskonnast, kes ei ole ettevõtjad, on vaevunud endale selgeks tegema, millisesse olukorda on sattunud ligi 40 000 Eestis aktiivselt tegutseva äriühingu juhid ja omanikud? Poliitilise eliidi retoorika ja ärijuhi argipäev erinevad teineteisest märkimisväärselt.

Las ma kirjeldan: 1. jaanuarist 2009 tuleb enamiku alla miinimumpalga teenivate ja osalise tööajaga töökohtade eest maksta sotsiaalmaksu vähemalt miinimumpalga eest (4350 krooni). See tähendab, et ei ole mõistlik hoida neid töökohti, mis on vähetootlikud, osalise tööajaga või muul põhjusel madalalt tasustatud. See tähendab mitmete töökohtade kadumist näiteks põllumajanduses ja lihttööliste hulgas. Paljudele oleks täna aga 3000 krooni rohkem kasuks kui töötu abiraha.

Samast päevast tõusis ka tööautoga erasõitude tegemise erisoodustuse arvestuslik hind 2000-lt kroonilt 4000-le kroonile. Käibemaks tõusis majutusteenustel ja osadel ravimitel viielt protsendilt üheksale.

Valitsuse eelarvekärpe pakett, mis kohustab tööandjaid maksma töötajale töövõimetushüvitist neljanda kuni kaheksanda haiguspäeva eest, tõstab kava jõustumisel tööandjate kulusid aastas vähemalt 500 miljonit krooni ja samal ajal töövõtjate kulusid 200 miljonit krooni ulatuses.

Sellele lisaks on arutluse all juba plaanitud töötuskindlustusmakse tõstmine varasemast veelgi suuremas ulatuses. Nimekirja koormistest ja seadusemuudatustest, mis igal juhul ettevõtjaile kulu käesoleval aastal kaasa toovad võiks jätkata. Rääkimata sellest, et maksukoormus kasvab majanduse kahanedes matemaatiliselt nagunii. Bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine on jäänud tühjadeks lubadusteks.

Suurema osa nende näidete puhul ei ole ettevõtjate ettepanekuid muudatuste tegemata jätmiseks kuulda võetud. Pakett on kohustuslik kõigile. Kui sul on palgal kasvõi üks inimene ja liisitud auto, siis on kulu ühes kuus automaatselt paar tuhat krooni. Mõnele väikeettevõttele, või FIEle on see ilmselgelt ülejõu käiv. Üldjuhul aga toota ilma töötajate või vajalike seadmeteta ei saa ning koormiste kandmine on möödapääsmatu - kui neid kanda ei jõua, siis saabki senisest ühiskonda panustajast hüvede tarbija.

Lihtsam on öelda, mida tegemata jätta. Majandustsükli põhjas ei ole mingil juhul mõistlik hakata muutma üldisi tingimusi ja makse. Maksude tõstmise teemaga flirdib pidevalt rahandusminister ning ka president ütles oma aastapäevakõnes: "Ehk tuleks meid paratamatult ees ootavate maksualaste ümberkorralduste raames arutada ka tööjõu ja kasumi maksustamise küsimusi?" Miks paratamatute? Millise kasumi? See, et kriisist väljumine on stabiilsetes tingimustes kiirem, on selge ka inimesele, kes majandusanalüüsiga igapäevaselt ei tegele. Ettevõtlus on emotsionaalne ning kedagi ei pane rohkem tootma või uuendustele mõtlema pidevad uudised n-ö paratamatutest maksude ümberkorraldustest. Pikaajaline kogemus on näidanud, et ümberkorralduse ja tõstmise vahele võib enamasti võrdusmärgi panna.

Financial Timesi kolumnist Stefan Stern ütleb oma hiljutises artiklis "Ettevõtete sotsiaalse vastutuse kuum õhk" tabavalt: "Õnneks võime majanduslanguse aegadel ära unustada kogu jama ettevõtete sotsiaalsest vastutusest ja püüda teenida veidi raha. /.../ Enamuse ärijuhtide suurim vastutus on alati teenida kasumit ja püsida konkurentsis (äris)."

Kindlasti on kriis hea aeg ühiskonnas dialoogi edendada ja solidaarsust kasvatada, kuid sellest kriisist me ennast välja ei räägi - tuleb teha tööd ja näha vaeva! Parim ootus, mis ühiskonnal laiemalt saab ettevõtjatele olla, on see, et nad oma tegevusega hakkama saavad ja ettevõtte ja selle töötajad n-ö vee peal hoiavad. Seega - laske ettevõtjail oma tööd teha ja ärge häirige pideva seadusemuutmise, maksutõusu ja muu sellisega! Peamine, mida ettevõtjad riigilt alati on soovinud, on stabiilsus. Seda, ja veidi ettevõtjasõbralikumat riiki soovida, ei ole ju palju? Ettevõtlusega kokkupuutuvate riigiametite järgmise kahe aasta tegevust tuleks mõõta vaid ühe strateegilise mõõdikuga - kui suur on ettevõtete ellujäämisprotsent ja kes on suutnud sellele kaasa aidata?

Kokkuvõttes ei suuda ma vastu panna kiusatusele tsiteerida Joakim Puhki aastast 1939, mis oli ka väga raske: "Väikerahva majanduslik kants ja kindlus on tugev siis, kui see seisab kodanike isiklikes varandusis. Mida jõukam ja rikkam, iseseisvam ning rippumatum on iga üksik kodanik, seda kindlam ja tugevam on ka riik."

Ettevõtjate ootused riigile tänases olukorras on ettevõtlusvabadus ja toimiv, stabiilne turumajandus. Need on eelduseks, et poliitikakujundajatel võiks olla ootused ettevõtjatele, sest ka kriisi ajal ja pärast seda ei tule raha riigieelarvest, vaid ainult majanduses tekkinud lisandväärtusest.