Saksa linn, Rootsi kahur, Eesti raha

Keskajal oli Tallinn Saksa linn ja kannab Euroopa südame hingust tänagi. Räägime keldrikohvikuis eesti keelt, grammatika meenutab aga kohati teutooni põimlauseid, mis hakkavad Lüübekist Revali suunas purjetama ja viskavad Rannavärava alla jõudes rõõmsalt verbi nagu vanaaegse ankru üle parda.

Linnamüür, vanemad mälestusmärgid pajatavad jõuka, kuid üksildase hansalinna elust võõras ümbruses. Liitmine Rootsi, hiljem Vene suurriigiga tõi stagneeruvasse ellu uut hoogu. Kuid Saksa linn tundis end värsketes tuultes üha ebamugavamalt.

Vaadakem näiteks kahurit Estonia bulvaril, Reaalkooli ja linnaraamatukogu vahel. See pärineb Rootsi laevastikust, mis 18. sajandi lõpul plaanis Tallinna vallutada. Kuid Vene eskaader lõi Rootsi armaada puruks juba merel. Hiljem õngitsesid linnasaksad ühe kahuri välja ja kuhu nad selle panid? Vene riigi patrioot suunanuks trofee merele. Tsaarivastane pööranuks toruotsa itta. Revali võimud olid Vene küsimuses ükskõiksed. Kahur asetati linna lõunaserva, kus tõstis pead eestimeelne maa ja "mittesaksa" uuslinn.

Praeguses linnapildis on see žest omandanud uued mõõtmed. Suurtükk on alles, kuigi üle tee paikneb Eesti Pank. Samas hoones kuulutati välja Eesti Vabariik, mis muudab hoonele sümboolselt suunatud toru veel pahaendelisemaks.

Kas sobib riigipangale suunata merepõhjas käinud võõramaa kahurit? Vanasõna teab: kord aastas tuleb luuavarrestki pauk... Mis meie eurorahaplaanidega ühtevalu juhtub? Palju pole alles omamaises omanduses rahandusfirmasidki. Räägitakse devalvatsiooniohust. Kas võiks selle vastu aidata vana rauakolu sobivasse kohta pukseerimine? Otseselt vast mitte. Relva suunamine millelegi tähendab vaenu - see on mõistetav semiootiliste teooriateta. Riigitugede vastu pööratud sõjamälestis jätab veidi tasakaalutu mulje. Turist võiks küsida, mis friik riik see Eesti õieti on?