Viimasel ajal võib Eesti ajakirjanduses
lugeda palju mõtteavaldusi selle kohta, et praegusest raskest majandusolukorrast
aitab välja euro kasutuselevõtt. Euro käsitlemine “valge laevana” on sedavõrd
juurdunud, et keegi ei taipa isegi küsida, kuidas see euro siis Eestit täpselt
aitab.
Isegi George Sorose intervjuust Reutersile nopiti välja üks fraas – “USA miljardäri ja filantroobi George Sorose väitel on Euroopa ühisraha euro tohutuks eeliseks nende riikide jaoks, kus see kasutusel on” ( Postimees 07.04.2009).
Jättes kõrvale tehnilise valuutavahetuskulude kokkuhoiu (pangad nöörivad igasuguste valuutavahetuse operatsioonide pealt hiigelsummasid), pole sugugi selge, et euro kõiki liitujaid ühtmoodi aitaks. Ammugi ei aita euroga liitumine uusi liikmesmaid praegusest kriisist välja.
Euro algusaastatel oli euro suureks abiks nn. perifeeria maadele – Itaalia, Hispaania, jt. Perifeeria riigid pidid igal aastal finantseerima eelarvedefitsiite, kuid kuna devalvatsioon oli perifeerias sagedane, siis oli laenamine näiteks itaallastele kallis – samal ajal kui Saksamaa laenas raha kuue protsendiga, maksis Itaalia raha eest üksteist protsenti. Kui Itaalias euro käibele tuli, sai Itaalia valitsus esimest korda odava protsendiga raha laenata! Arusaadavalt aitas taoline kokkuhoid Itaaliat tohutult.
Nii Iirimaa kui Eesti jaoks ei lugenud ja ei loe seesugune kokkuhoid mitte midagi, sest ei Iirimaal ega Eestil pole traditsiooniliselt olnud eelrvedefitsiite, ega pole ka olnud tarvis laenata. Iiri ja Eesti hädad tekkisid hoopis mujal ja muudel põhjustel, kui Itaalia eelarvedefitsiidid.
Dublinist umbes saja kilomeetri kaugusel asub Cavani maakond. Umbes kümme aastat tagasi tulid kinnisvaraarendajad geniaalsele mõttele, et Cavani kartulipõldudele tuleb hakata elamuid rajama. Kuna liiklust oli tookord vähe, kulus Cavanist Dublinisse autoga sõites umbes tund. Ehitatigi palju-palju ja ruttu-ruttu. Pangad lükkasid odava laenurahaga hoogu takka. Kuni ehitati nii palju elamuid, et suurenes ka liiklus Dublini suunal. Tänapäeval kulub Cavanist Dublinisse jõudmiseks kaks ja pool tundi!
Arusaadavalt on Cavanist Dublinisse tööle käimine praeguseks võimatu. Kinnisvara on sama hästi kui väärtusetu. Väärtusetud on ka pankade laenud Cavani kinnisvara tagatisel.
Taoliste rumalate arendusprojektide tagajärjel on pankrotistunud kogu Iiri pangandus. Möödunud aasta lõpul otsustas Iiri valitsus garanteerida oma pankade kohustusi, sest Iiri pankadel ei olnud enam võimalik rahvusvahelisel turul pennigi laenata. Valitsuse kontroll panganduse üle on osutunud maksumaksjatele hirmkalliks – käesolevaks aastaks oodatakse eelarvedefitsiiti kaksteist protsenti SKP-st. Kuigi kinnisvara hinnad on tipust ehk viiskümmend protsenti langenud, pole languse lõppu veel kusagilt näha. Maksujõuetud Iiri pangad uusi laene ei anna – see süvendab veelgi kinnisvara hinnalangust. Majandus kahaneb umbes kümme protsenti aastas – millega see kõik lõppeda võib, ei tea praegu veel mitte keegi.
Kokkuvõtteks peab märkima, et rumalate kinnisvaraarenduste tagajärgede likvideerimiseks pole eurost olnud iirlastele mingit abi. Euro kasutuselevõtt iseenesest ei garanteeri, et pangad ja kinnisvaraarendajad rumalusi ei teeks. (Oleks aidanud pangandusjärelvalve, kui see oleks taibanud oma funktsiooni täita.) Kuna Eesti probleemid tulenevad samadest lähtepõhjustest – vastutustundetud kinnisvaralaenud – ei ole üldse selge, et euro kasutuselevõtt siin midagi aitaks. Kindlasti ei tooks euro tagasi arulagedate kinnisvaraprojektidega kaotatud raha ja heaolu.
Seotud lood
USAs tegutsev majandusanalüütik Jüri
Uustalu kirjutab Äripäevale saadetud kommentaaris, et kui lätlased ei suuda
moodustada valitsust, mis teeks mõistlikke ja iseseisvaid otsuseid, siis kukub
Läti varsti elatustaseme poolest Kasahstanist tahapoole.
USAs tegutsev majandusanalüütik Jüri
Uustalu arutleb Äripäevale saadetud kommentaaris selle üle, miks finantskriisist
väljumist pidurdab terav vaidlus selle üle, kes peaks kandma investorite
kaotused.
USAs tegutsev majandusanalüütik Jüri
Uustalu arutleb Äripäevale saadetud kommentaaris Eesti valitusese hullumeelsete
eelarvekärbete üle.
Möödunud nädalal jõudis ajakirjandusse
lõpuks üks mõistlik ettepanek selle kohta, mida Eesti praeguses kriisiolukorras
tegema peaks. Nimelt soovitati kroon devalveerida ja kõik laenud kroonipõhiseks
muuta.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”