Hüperinflatsioon tulekul

Kirjanik Ernest Hemingway ütles: "Ebaõnnestunud valitsuse esimene võluvits on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu."

Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli "Suur majanduskriis tulekul". Artikli lõpusõnu "ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette" ei mäleta peale autori ilmselt keegi.

Enamik inimesi ootab, et pärast kriisi lõppu taastub majandusbuumiaegne olukord, kus majandust viib edasi tarbimine. Kahjuks on see võimatu. Kaoseteooria ütleb, et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu.

Kõik süsteemid arenevad tsükliliselt. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel kõrgemal tasandil. Seda võib jälgida oma laste või firma peal. Vastuoludeta ja neid vastuolusid lahendamata on süsteem surnud olekus.

Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda.

See tähendaks, et kui võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse, siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Aga valitsused ja keskpangad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud. Abipaketid ei hakka niipea lõppema, ees ootab pikaajaline hingevaakumine.

Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus, mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenäosusega kraavi teisele poole. Praegu alanevad palgad ja hinnad, kuid see on eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon.

Maailma rahanduse ajaloos on asi alati lõppenud hüperinflatsiooniga, kui on püütud oma vähest raha hulka suurendada raha juurde trükkides, mitte kulusid kokku hoides. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on pea lõputu - Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentina, Mehhiko jne.

Ühest 120 riiki hõlmanud uuringust selgus, et viimase seitsme aasta jooksul oli 90 riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka hulka kuulusid USA, Lääne-Euroopa, Austraalia ja veel mõned riigid. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni.

Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja teisi ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest raha hakkab otsima kaupa, ja siis peab taas palku tõstma.

Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all puruneb nagu taldrik kodutülis.

Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisfirmad, sest müüdud kauba eest saadud rahast ei piisa enam uue kauba tooraine eest tasumiseks.

Kuid sellel on ka oma hea külg, sest hüperinflatsiooni algus tähendab ka majanduskriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul kogutud varandus on peente ümberjagamismehhanismidega praeguseks ära kulutatud. Majanduskriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.

Lõpetuseks kordan oma eelmise artikli lõpulauset: "Ärgu keegi öelgu, et neid pole hoiatatud."