Panus vaid eurokaardile võib anda surmahoobi majandusele

Valitsusparteid püüavad jätta mulje, et valitsussektori eelarve defitsiit on ainuke euroga liitumise kriteerium ja selle täitmisel võib Eesti hakata kohe valmistuma pidulikuks euro kasutuselevõtuks. Reaalsus on mõnevõrra teistsugune: euroga liitumiseks tuleb täita mitte üks, vaid viis kriteeriumi ja nende täitmine ehk majanduslik lähenemine euroalale peab olema jätkusuutlik.

Euroalaga liitumiseks peab olema täidetud hinnastabiilsuse, eelarve tasakaalu ja võlakoormuse, vahetuskursi ja intressimäära kriteerium. Samuti tuleb täita euro kasutuselevõtu õiguslikud nõuded. Kõik kriteeriumid on võrdsed, neid ei seata tähtsuse järjekorda.

Kuni 2008. aastani oli Eesti jaoks suurim probleem inflatsioonikriteeriumi täitmine. Kui veel 2005 tõusid tarbijahinnad vaid veidi üle 4%, siis paljuski laenuraha abil toimunud majanduse kiire kasvuga 2006-2007 kaasnes ka hindade kasv vastavalt 4,4% ja 6,7%. Hinnatõusu mõjutasid ka valitsuse ennatlikud aktsiisitõusud.

2007. aasta lõpul ja 2008. toimus järsk hinnatõususurve välistegurite mõjul - hüppeliselt kallinesid toorme (eeskätt energiakandjate) hinnad. Kokkuvõttes tõusid hinnad üle 10%, inflatsioonikriteeriumi täitmine nihkus kaugemale. Nüüd on hinnatõus peatunud. Kui maailmaturul ei toimu ootamatuid arenguid ega kehtestata täiendavaid kaudseid makse, võib tänavu hinnatõus jääda nö lubatud piiresse.

Probleeme ei ole vahetuskursi kriteeriumi täitmisega - Eesti on juba pikemat aega osalenud kohustuslikus vahetuskursimehhanismis ERM2 ja hoidnud krooni kursi euroga stabiilsena. 2006 täpsustati Eesti Panga seadust, ette on valmistatud eurole ülemineku seadus, millega on tagatud õiguslikud nõuded.

2008. aastast on Eesti silmitsi hoopis tõsisema probleemiga - valitsussektori eelarve puudujäägi kriteeriumiga. Kui hinnatõusu puhul saame end lohutada impordist sõltuva riigina välisturul toimuvate ja meie poolt mittemõjutatavate arengute paratamatusega, siis eelarvega seonduv on enamasti kodus langetatud poliitiliste otsuste tulemus. Taasiseseisvumisele järgnenud aastail on riigieelarve olnud tasakaalus või ülejäägis. Eesti on siin silma paistnud ennem erandi kui reeglina. Ent suuresti tarbimismaksudele rajanev eelarve ei ole enam jätkusuutlik.

Kui raske ettevõtmine on otsuste osalinegi ajas tagasipööramine, näitab praegu valitsuses ning töötu- ja haigekassade nõukogudes toimuv. Eelarve tasakaalu saavutamiseks ainsa eesmärgi nimel - osutuda nüüd eurokõlblikuks - tehakse vägagi dramaatilisi otsuseid. Kõik panused on tehtud ainult ühele kaardile. Kuid hind võib olla ränk. Kulude kärpimine toob endaga kaasa tarbimise vähenemise. Tarbimismaksudele rajaneva eelarve tulud vähenevad, põhjustades "tasakaalu" (nüüd juba -3% SKPst) saavutamiseks uusi kärpevajadus.

Tekib ahelreaktsioon. Ollakse sunnitud kokku tõmbama pikaajaliseks toimimiseks ülesehitatud sotsiaalkindlustussüsteemid. Kui tänavu on 3% piiresse jäämine veel vähemalt teoreetiliselt võimalik, siis 2008. aasta andmeid enam muuta ei saa.Euro kasutuselevõtmiseks 2011. aastal peab valitsussektori defitsiit ka 2008. aastal jääma 3% piiresse, esialgne hinnang - 2,96% - mahub sinna üsna napilt. Ühe olulisima kriteeriumi täitmine seisab noateral.

Eestil pole olnud muret ega ole ka tulevikus valitsemissektori võlakoormuse tasemega. See on senise puudujääki välistava eelarvepoliitika tulemus. Eurostati andmeil on Eesti 4,8%-lise võlakoormusega ELi konkurentsitu liider.

Loomulikult pole võlgu elamine eesmärk omaette, kuid olukorras, kus majandussurutisest väljatulemiseks rakendavad teised riigid laenudega finantseeritavaid majanduse elavdamise pakette, on Eesti sunnitud tõdema, et võlakoormuse tase nagu võimaldaks, kuid eelarve puudujäägi kriteerium ei luba laenu- ega ka reservide vahendeid kasutada rohkem kui 3% SKPst - suurusjärgus 6-7 miljardit krooni. Tegelikult kaetakse nende vahenditega kuust kuusse vähenevaid maksutulusid.

Kõige vähem on meil räägitud intressimäära kriteeriumist. Selle järgi ei tohi riigi pikaajaline intressimäär ületada kolme parema hinnastabiilsusega liikmesriigi keskmist rohkem kui 2%. Eestil aga puudub võrreldav näitaja, milleks on vähemalt viie aasta pikkune Eesti kroonides emiteeritud riiklik võlakiri. Äriühinguile antavate pikaajaliste kroonilaenude keskmine intressimäär mais 2008 oli 7,64%, tänavu märtsis aga juba 9,38%, samal ajal on euro intressimäärad aga langenud. Seega on hindamise aluseks olevad näitajad liikunud Eestile ebasoodsas suunas ning kriteeriumi täitmine võib Eestile komistuskiviks saada.

Raske on aru saada valitsuse soovist katta eelarve puudujääki ühekordsete tuludega, müües selleks riigivara ning võttes riigile kuuluvatest ettevõtetest suuremaid dividende. Samuti on ebaselge, mis saab riigieelarve tasakaalust või defitsiidist järgnevail aastail, sest kavandatavate maksumuudatuste ning kulukärbete kohta puudub sisuline analüüs, millisel määral need riigi majandustegevust pärsivad. Puudub ka sisuline tegevuskava järgmisteks aastateks.

Euro ei ole päästerõngas ega imerohi, mille tulek vabastab meid kõigist probleemidest, liitumise eeldus on tugev ja jätkusuutlik majandus. Ansipi koalitsioon ütleb, et kui Eesti läheb üle eurole, tulevad tagasi investeeringud, meid usaldatakse, pangad hakkavad taas odavat raha jagama. Ent keegi ei soovi meid eurotsooni, kuni Eesti majandus pole taas stabiliseerunud. Paraku ei tegele Ansipi valitsus majandusega, vaid ainult eelarve tasakaaluga. Ehk saadaksegi eelarve lõpuks tasakaalu, aga nõnda seatakse ohtu teiste kriteeriumide täitmine. Selle aasta drastilisi samme meil tuleval aastal korrata pole võimalik. Tagajärg võib olla see, et anname oma majandusele surmahoobi, aga eurost jääme sama kaugele kui praegugi.