Kinnistest nimekirjadest võitis eurovalimistel Keskerakond

Europarlamendi valimiste tulemuste süvaanalüüsid ootavad veel ees. Kui valmivad valimistejärgsed küsitlused, siis saab tõepoolest vastata küsimusele, kas erakondade suletud nimekirjad olid põhjuseks, miks üksikkandidaadid kogusid pea 31% valimas käinute häältest või oli selleks ikkagi protest ülbitseva partokraatia ning poliitilise kultuurituse vastu.

Või ehk on põhjuseks majanduskriisist tulenev reaktsioon, mis eitab kõiki võimul olevaid erakondi.

Palju kommenteeriti, et poliitiliste jõudude vahekord on muutunud. See järeldus vastab suuresti tõele, kui võtame analüüsides arvesse üksikkandidaatide hääled. Jättes need arvestamata, saame üllatava tulemuse: juhtivate erakondade reitingutes suuremaid muutusi ei ole aset leidnud.

Võrdlusaluseks sobivad erakondade toetust uurivad küsitlused, sest kinnised nimekirjad on samastatavad sotsioloogilise uuringu metoodikaga. Emori maikuise küsitluse ja europarlamendi valimiste tulemuste võrdlusest selgub, et nn suletud nimekirjadest on kõige rohkem võitnud Keskerakond.

Küsitlusega võrreldes kogus Keskerakond valimistel 8 protsendipunkti võrra suurema toetuse, kõigist erakondadele antud häältest 38%. Reformierakond kogus 22% häältest ja kaotas ligi 3 protsendipunkti. IRL pole Europarlamendi valimistel küsitlustulemustega võrreldes midagi võitnud ega kaotanud.

Sotsiaaldemokraatlik erakond kaotas valimistel sama palju kui Reformierakond ja kogus 13% erakondadele antud häältest. Samasse suurusjärku jääb ka Rahvaliidu ja Roheliste kaotus.

Järeldus: kinnistest nimekirjadest võitis kõige rohkem Keskerakond, IRLi positsioon ei muutunud, kuid eranditult kõik ülejäänud erakonnad pidid vastu võtma kaotuse, kusjuures protsendipunktide arvestuses oli kaotus kõigil praktiliselt ühesugune.

Suure tõenäosusega võtsid üksikkandidaadid hääli kõigilt erakondadelt enam-vähem ühes mahus, kõige vähem sai kannatada Keskerakond. Seega võib tõepoolest väita, et üksikkandidaatidele antud hääled ei olnud ühe või teise erakonna, vaid erakondi ühendava poliitika vastu.

Europarlamendi valimistulemused lubavad prognoosida üht järgmiste Riigikogu valimiste olulist tulemust. Küsimus on nn vene häältes, mille saak jäi eurovalimistel päris väikseks, kuid mida kogunes siiski rohkem kui tavaküsitlused näitavad.

Hoiakute muutus, mis tekkis venekeelses Eesti kodanikkonnas pärast pronksiööd, ei ole kumuleerunud ühtseks protestihääleks (puuduvad tugevad liidrid ja organisatsioonid).

Aga siiski, Dimitri Klenski kogus Ida-Virumaal 6% häältest, Tallinnas pisut üle 3%. Keskerakonnal on suur roll selles, et muukeelsed Eesti kodanikud ei toeta agressiivsema poliitika elluviijaid. Kohalike võimuorganite valimiste tulemused tulevad aga oluliselt teistsugused kui Europarlamendi omad, sest areenile tulevad ka mittekodanikud.

Mida võiks muuta valimisseadustes? Valimisperiood võiks olla kindlasti lühem, et kõik inimesed teeksid oma otsused võimalikult ühetaolises situatsioonis. Muidu on nii, et mõned teevad otsuse hetkeajel.

Puudub ka vajadus eristada e-hääletust eelvalimistest. Kindlasti tuleks likvideerida võimalus e-hääletajatel mitmel korral oma arvamust muuta. Veel üks küsimus tuleks tõenäoliselt seadusandlikult reguleerida: see puudutab tähtaega, millal võib avaliku arvamuse uuringute tulemusi avaldada. Olgem ausad, seda laadi informatsioon võib valijaid päris palju mõjutada.

Kohalike valimiste tulemusi on Europarlamendi valimistulemuste alusel päris raske ennustada. Meil puudub ettekujutus, kuhu siirduvad inimesed, kes hääletasid üksikkandidaatide poolt. Ilmselt on üksikkandidaatide poolt hääletajad ühelt poolt erakondade suhtes ebalojaalsed valijad, kõikujad, kelle valikuid mõjutab aktuaalne majandus-poliitiline olukord. Kohalikel valimistel aga alternatiivid erakondadele praktiliselt puuduvad, seetõttu nad kas loobuvad valimistel osalemiset või teevad valiku kohalike olude põhjal.

Tallinna küsimus: kas Tallinn on Keskerakonnalt tagasi võidetav? Väga raske pähkel, sest viimase valitsuskoalitsiooni erakonnad - Reformierakondlased, IRL ja sotsid - kogusid Tallinnas kokku sama palju hääli kui Keskerakond üksinda.

Mis muutub? Tõenäoliselt võtavad erakonnad kasutusele senisest efektiivsemad poliittehnoloogia võtted. Sisulistesse muudatustesse ma hästi ei usu, sest neid on oodatud juba pea 15 aastat.

Pigem ikka vastupidi. Erakonnad on igati püüdnud oma võimu tsementeerida. Kodanikuühendused, valimisliidud ei saa valimistel kandideerida. Suletud nimekirja idee peitub just selles, et erakonnad otsustavad absoluutselt kõik, keda valitakse mingisse organisse. Valijate rolliks on anda hääl erakonna poolt ja seda siis jäägitult usaldada.

Erakondade vastutus on meie poliitilise kultuuri ja seega Eesti tuleviku küsimus. Selleta võivad erakonnad valijate seljataga korraldada ükskõik mida.

Tavaliselt öeldakse, et erakond vastutab sellega, et ta kas võidab või kaotab toetust järgmistel valimistel. Kuid see on valija jaoks üks katse-eksituse meetod, mida ta saab oma elu jooksul proovida kümmekond korda. Ehk oleks riigile kasulikum, kui tehtaks sellised seadused, kus valitavad erakonnad ja konkreetsed isikud oleksid vastuvad mitte iga nelja aasta järel, vaid pidevalt.

Ausalt öeldes ei ole ka meie panus Euroopa parlamenti - raha ja aeg, mis me sellele kulutame - ning meie saadikute töö tulemuslikkus ilmselt tasakaalus. Nendesse inimestesse, kes Euroopa institutsioonides tõepoolest igapäevaselt kaitsevad Eesti positsioone, panustame me kahetsusväärselt vähe. Võib-olla peaks prioriteedid ümber hindama.