Jäätmed ahju - mõistlik valik?

Jäätmete põletamisel on kahtlemata nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Positiivsete hulka tuleb arvata võimalus saada energiat ja seega põletada maavarasid senisest säästlikumalt, samuti ladestatavate jäätmete mahu vähenemine - võtab ju tuhk oluliselt vähem ruumi kui põletamata jäätmed.

Paraku kipuvad negatiivsed küljed positiivseid üles kaaluma - eriti, kui põletatakse sorteerimata jäätmeid. Esiteks on jäätmed tihti väärtuslik teisene toore, millele leidub paremat rakendust kui lihtsalt ahju ajamine.

Teiseks tekib segajäätmete põlemisel ohtlikke aineid, mis lenduvad heitgaasidega atmosfääri või jäävad osalt tuha sisse. Enim on põhjust karta dioksiine, täpsemalt plüklorodibensodioksiine ja polüklorodibensofuraane. Tegemist on ülimürgiste ainetega, mida väga väikestes kogustes tekib peaaegu igasuguse vähegi keerukama koosseisuga orgaanilise olluse põletamisel. Paraku annab segajäätmete põletamine mitmel põhjusel hoopis suuremaid dioksiiniheitmeid võrreldes enamiku teiste orgaaniliste kütustega. Enam kui kaks kolmandikku teadaolevast globaalsest dioksiiniemissioonist 20. sajandi lõpukümnendil pärines jäätmepõletusest. Asja teeb meie jaoks keerukamas seegi, et iseseisev dioksiinide määramise võimekus Eestis puudub ning selle väljaarendamist on seni peetud meile rahaliselt üle jõu käivaks. Seetõttu oleme sunnitud tellima analüüse jõukamatelt naabritelt nagu Saksamaa ja Soome.

Senised uuringud lubavad oletada, et praegu ei teki meie elektrijaamades ega muudes, sh kontrollimatutes põlemisprotsessides keskkonnale ohtlikul määral dioksiine. Taoline hõre seire ei anna aga mingil juhul piisavat teavet jäätmepõletuse käivitamisel elukeskkonnas toimuvatest ohtlikest muutustest. Seega on jäätmepõletamise absoluutne eeltingimus senisest hoopis tõhusama dioksiiniseire korraldamine.

Mõnevõrra aktsepteeritavam segajäätmete põletamisest oleks sorteeritud või liigiti kogutud jäätmete puhul mõne jäätmeliigi suunamine kontrollitud põlemisprotsessidesse. On ju erinevad jäätmed piisavalt erinevate põlemisomadustega ning väga erinev on ka ohtlike ühendite emissioon. Ja loomulikult sõltub põlemissaaduste mürgisus ka põlemisprotsessist - temperatuurist, hapnikuliiast jne. Näiteks värvimata ja immutamata puidujäätmete põletamine on ju üsna madala riskiastmega tegevus väga erinevates kateldes, mõnda plastikuliiki aga võib põletada vaid eriseadmetes.

Kokkuvõtteks: enne, kui jäätmeid uljalt põletama asuda, tuleb kindlasti seitse korda mõõta. Läbi tuleb mõelda, milliseid jäätmeid ja milliste põletitega (sh milliste puhastusseadmetega) põletama hakatakse, kuidas korraldatakse keskkonnaseire ning mida tehakse, kui seire peaks näitama eeldatavast suuremat saastamist. Kui see on läbi arvutatud, tasub veel kord mõelda, kas kõigi ohutusabinõude rakendamisel on prügipõletus ikka tasuv ettevõtmine. Ja kui ei ole, tuleb loobuda põletamisest, mitte ohutusabinõudest.

Jäätmete põletamine ei ole sugugi ainus viis neist energiat saada. Hoopis väiksema negatiivse keskkonnamõjuga on prügilagaasi kogumine ja selle põletamine, mis on tänases maailmas üsna levinud tehnoloogia ning meil Eestiski tuttav. Arendamisel on ka termilise gaasistamise tehnoloogiad, mis võimaldaks saada jäätmeist põletamiskõlbulikku gaasi enne prügilas ladestamist, kuid need pole veel masskasutusse jõudnud. Jäätmetest saab toota mõndagi kasulikku, sh energiat, muulgi viisil kui neid ahju ajades.

Taanis ehitati esimene spetsiaalne jäätmepõletustehas 1903, samast perioodist on sarnased tehased ka juba Rootsis, Saksamaal ja mujal Euroopas. Jäätmepõletus on läbinud mitmeid tõuse-mõõnasid. Veel 1970. aastatel ehitati Euroopas jäätmepõletustehaseid usinalt, samas 1980. aastatel hakati aru saama keskkonnamõjudest - eelkõige suitsugaasidega raskemetallide ja dioksiinide heitest.

Jäätmepõletuse taastulemine on seotud ELi prügiladirektiiviga (1999), mis kliimamuutustega seonduvalt seadis eesmärgiks järsult vähendada biolaguneva materjali ladestamist, ning uue jäätmepõletusdirektiiviga (2000), mis seab ranged nõuded põletustehaste heitgaaside puhastusele. Saksamaa ja Rootsi hinnangud dioksiinide heitele esitavad, et jäätmepõletustehastest tuleb 1-2% kogu dioksiinide heitest (kodumajapidamistestki tuleb üle 20%).

Need kaks õigusakti, lisaks üldine tähelepanu energiaallikatele, on teinud jäätmepõletusest enamiku ELi riikide jäätmekäitluskavade lahutamatu osa. Viimane suurem vaidlus toimus mullu uue jäätmedirektiivi vastuvõtmisel. Direktiivi järgi on kõrge energiaefektiivsusega koostootmisrežiimil (soojus+elekter) jäätmepõletus jäätmete taaskasutus.

Veel mullu ladestati Eestis umbes 320 000 t segajäätmeid prügilais, tänavu see kogus väheneb ilmselt isegi 260 000ni majanduslangusest tingitud jäätmetekke vähenemisest, aga ka märgatavalt edenenud sortimisest. Majanduskasvu taastumisel hakkab ka tekkiv jäätmekogus kasvama ja segajäätme kogus jääb lähiajal 300 000 t lähedale.

On ilmne, et ladestamine on kõige vähem soovitav käitlusviis - seda rõhutab uue (2008) ELi jäätmedirektiivi jäätmekäitlushierarhia põhimõte otseselt. Taaskasutamise kohustuslik eelistamine ladestamisele, kui see on tehniliselt võimalik ja sellega ei kaasne ülemäärane kulu, sisaldub aluspõhimõttena ka jäätmeseaduses. Ometi on Eestis kuulda arutelu, justkui on ladestamine siiski ka hea valik, kuna selleks on kunagi sõlmitud leping ja ladestamisest loobumiseks tuleks ladestajale maksta kompensatsiooni. Sellised väited viiendat aastat ELi liikmesriigis pole vähem küünilised ja kohatud, kui selgitus, et "jätkame vangide mahalaskmist, vaatamata ELile antud lubadustele, kuna selleks on kunagi sõlmitud leping".

Segajäätmete koostis on küll muutlik, kuid keskmisena saab väita, et 1 t segajäätmeist saab 2 MWh soojust ja 0,66 MWh elektrit. Kütteväärtuselt on segajäätmed lähedased põlevkivile - ka ligi neli korda madalama kütteväärtusega kui nafta. Seega ka 4 tonni segajäätmeid = 1 tonn naftat ehk kütteväärtuse arvestuses ladestati Eestis veel 2007. aastal 80 000 t naftat. Piltikult teeb see üle 1300 naftavaguni raudteel (26 rongikoosseisu, igas 50 tsisternvagunit).

Jäätmed on seega kahtlematult energeetiline ressurss, mille äraviskamine on lihtsalt raiskamine. Tõsi, nõuetekohane jäätmepõletus on väga kallis - alginvesteeringult märgatavalt kallim sama koguse energia tootmisel tavakütustest, kuid see on üks vähesed "kohalikke" kütuseid, mille hind on soovi korral ka kontrollitav.

Sageli arutletakse nn restkoldes ehk masspõletuse ja segajäätmetest eraldi töötlemisel eraldatud nn jäätmekütuste ehk RDF põletuse eelistest. Kahtluseta on RDF kõrgema kütteväärtusega ja kitsalt põletustehas selle põletamiseks on odavam. Samas vajaks segajäätmete täielik ümbertöötlemine eraldi mahukaid investeeringuid ja vähemalt maailmatasemel kogemus Põhjamaadest näitab, et tegelikult on restkoldes masspõletus summaarselt odavam lahendus. RDF tootmisel jääb järele ikkagi kõrge orgaanikasisaldusega jäätmefraktsioon, mida peab eraldi käitlema. Ka restkoldes põletamisel jääb algsest massist 20-25% koldetuhka, mida mõnel pool ELs kasutatakse ka teedehituses, lisaks ka 2-3% ohtliku jäätmena suitsugaaside puhastuse jäätmeid.

Seega on nõuetekohane jäätmepõletus spetsiaalsetes tehastes kahtluseta eelistatav ladestamisele, samast lähtub riigi jäätmekava 2008-2013. Sisuliselt on jäätmepõletuse rakendamise eeldus, et EL nõuded biolagunevate jäätmete ladestamise vähendamisel saavad üldse täidetud.

Põletamine ei tohi samas ohustada materjali ringlussevõttu - vajadusel tuleb kaaluda otseselt jäätmepõletuse maksustamist (nagu seni ladestamisel), nagu seda ka paljudes EL maades tehakse. Siiski on kõrgemad liigiti kogumise ja ringlussevõtu tasemed just neis riikide, kus on ka oluline osa jäätmepõletusel, mis paljudes ELi riikides on 30-50% olmejäätmete tekkest.