Teateid sõidupäevikurindelt

Mäletatavasti asus riigikohus märtsis seisukohale, et erisoodustusena käsitletava tööandja sõiduki kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks lasub esmane tõendamiskoormus maksuhalduril.

Riigikohus leidis, et rahandusministri määrusega kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tingimata tõendada sõidupäevikuga.

Nagu ilmneb sest ajast ettevõtjatele tehtud maksuotsustest, ei ole vähemalt osa maksu- ja tolliameti revidentidest end kõrgeima kohtu seisukohtadest heidutada lasknud ning jätkab endise innukusega maksusummade määramist üksnes sõidupäeviku puudumise faktile tuginedes või neis päevikutes sisalduvaid kandeid ebausaldusväärseks hinnates.

Kuigi ametnike entusiasm võib olla kantud üllast soovist parandada maksutulude laekumist, ei saa õiguslikust ja eetilisest aspektist sellist käitumist aktsepteerida.

Maksuotsuse peale kaebuse esitamisel on menetluse tulemus suure tõenäosusega ette teada ning maksuhaldurilt väljamõistetud menetluskulude tasumiseks sirutatakse käsi ikkagi maksumaksja taskusse.

Erisoodustuse andmise tuvastamisel tuleb maksuhalduril arvestada, et pelgalt sõidupäevikute mittepidamine ei tõenda veel töötajatele erisoodustuse tegemist. Tööandjale kuuluva sõiduki kasutusotstarve tuvastamisel on sõidupäevikute kõrval võimalik tugineda maksukohustuslase ja kolmandate isikute seletustele, muudele sõidukite kasutamist kajastavatele dokumentidele, vaatluse käigus kogutud andmetele jne.

Tõendamaks, et erisoodustust tõesti anti, tuleb maksuametnikel tuvastada faktilised asjaolud, mis viitavad vähemalt suure tõenäosusega tööandja sõiduki või muu vara kasutamisele ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Tööandjast maksukohustuslase huvides on maksuhaldurile kontrollimisel kaasabi osutamine.