Kommentaar: Ummisjalu ei maksa tormata ka LHV pensionifondi

LHV Varahalduse tegevjuht Mihkel Oja kinnitas, et nende fondidega liitub sel aastal kaks korda enam kui aasta tagasi ning lisas ka, et tullakse ka teistest fondidest, mitte ainult nn probleemsetest.

Jutt jumala õige. LHV pensionifondid on olnud viimasel ajal teistest selgelt parem ning ka nende reklaamikampaania on seekord mäekõrguselt agressiivseim. Konkurentide äpardustest ei maksa isegi rääkida.

Fonde tutvustatavates materjalides on tavaliselt väikeses kirjas ka märkus, et fondiosakute senine tootlused ei pruugi garanteerida samasuguseid tootlusi tulevikus. Tegelikult tuleks samasugune hoiatus anda ka parimate fondide kohta, et parim fond täna ei pruugi jääda parimaks ka tulevikus. Veelgi enam, ajalugu on näidanud, et turu parim fond võib tulevikus langeda suure tõenäosusega tagumiste hulka.

Nii on juhtunud näiteks paljude Swedbanki fondidega, mis veel mõned aastad tagasi olid turu parimad. Swedbanki pensionifond K3 konkureeris pikk aega LHV pensionifondiga Maailma Aktsiad parima kohustusliku pensionifondi tiitli pärast, täna on aga tegemist selgelt kehvimaga.

Taolise drastilise muutuse põhjuseks on tihti inimlik faktor. Parimad fondid on tavaliselt fondijuhtide nägu, ehk teisisõnu sõltub fondi edukus suurel määral eelkõige neist. Kuna fondide juhtimisega on seotud aga suured rahad, aga pahatihti veel suuremad egod, siis häid ja edukaid fondijuhte kiputakse üle ostma või nad soovivad ise asutada varahaldusfirma. Selles suhtes pole kaugeltki erandiks ka Eesti.

Kümnendi alguses valis Äripäev mitmel järjestikusel aastal Eesti edukaima fondijuhi. Tänaseks on nad kõik kas vahetanud panka (õigemini selle juures olevat varahaldusfirmat) või asutanud oma investeerimisfirma. LHV varahalduse üks loojaid Robert Kitt meelitati peagi Hansapanga Varahaldusesse ning on nüüdseks vaikselt ka sealt ära kadunud.

Ilmselt bravuurseimaks oli kaks ja pool aastat tagasi Trigoni fondide võtmeisikute lahkumine, kes asutasid varahaldusettevõtte Avaron.

Kui finantsinspektsioon tuvastas Swedbanki puhul huvide konflikti, siis mulle tundub, et sellest patust pole vist täiesti puhas peaaegu mitte ükski varahaldusfirma, kaasa arvatud LHV. Näiteks on LHV fondides, sealhulgas ka teise samba pensionifondides, kiirlaenuäri Luottotalo Fenno kõrge riskiastmega võlakirju (nn rämpsvõlakirju), mille emissioonide korraldajaks olid LHV Pank. Pensionifondi Maailma Aktsiad portfell sisaldas 3,32 protsenti Luottotalo erinevaid võlakirju, pensionifondi Kvaliteetsed Võlakirjad (sic!) portfellist moodustasid 13,5 ja 18protsendilise intressiga Luototalo võlakirjad koguni 4,35 protsenti.

Aga kõige rohkem tekitab minus kõhklusi, et on võimalus, et Swedbanki fondide jama tõttu võidab LHV tõesti jackpoti ning nende fondidesse jookseb ummisjalu liiga palju inimesi.

LHV Pank on üsna väike ning nende inimressurss piiratud. Kümnekonna fondiga tegelevad käputäis inimesi. Mina kardan, et kui fondi hakkab korraga palju raha peale tulema, siis jääb neil võimekusest puudu. Liiga kiire kasvamine on ohtlik igale ettevõttele. On ka oht, et kasvama ei hakka mitte töötajate arv ja paranema nende oskusteave, vaid makstakse endale lihtsal suuremaid palku. Nii on juhtunud suurte varahaldusfirmadega.

Ehkki Hansa Investeerimisfondide fondide tootlused olid 2007. aastal kehvad ning 2008. aastal kohutavad, maksti töötajatele keskmiselt palka vastavalt 0,54 ja 0,63 miljonit krooni aastas. SEB Varahalduse töötajate keskmine palk oli eelmisel aastal 1,10 miljonit krooni.

Käimasolev puhastustuli fondimajanduses peaks lõpptulemusena valdkonnale hästi mõjuma, mistõttu võib loota, et tulevikus jäävad võimalused liialdustega väiksemaks.

Samas teeb Swedbank ilmselt kõik, et järgmisel aastal oleks nende fondid tunduvalt paremas positsioonis, mistõttu võib nende fondide tulevik olla üsna hea.

Nii nagu kogu majandus on tsükliline, on tsükliline ka ettevõtete elukäik. Vigu teevad ka kõige paremad fondijuhid eesotsas legendaarse Warren Buffettiga. Kevadel tunnistas ta näiteks, et ostis naftagigandi ConocoPhillips aktsiaid valel ajal.

Seetõttu ma ei soovitagi fondivahetusega ülepeakaela kiirustada ja võib olla vaadata, mida suudavad fondijuhid meie pensionifondidega teha ka järgmisel aastal. Seda enam, et raha pidev juurdevool jääb mõneks ajaks praktiliselt katki ning määravaks saavad nende oskused.

Öeldakse, et tark ei torma. LHV pensionifondide tootlused on täna teistest paremad, aga valitsemistasud ka konkurentidest suuremad. See on investori jaoks püsikulu, mis heitlikest finantsturgudest ei sõltu.

Pensionifondid on investeeringud aastakümneteks ning kas vahetada fondi aasta varem või hiljem ei mängi noorte puhul väga suurt rolli, aga neile, kel pension on kümmekonna aasta kaugusel, fondi vahetamine enam suurt efekti ei anna.

Kommentaari autor omab LHV pensionifondi Maailma Aktsiad osakuid.