Arvamus: Ülemineku kriis?

Euroopa üleminekuregioon on kahtlemata sügavas kriisis. Kas kriisis on ka üleminek kommunistlikult režiimilt turumajandusele ise? Kuidas on püsinud üleminekuprotsessi tulemusena sündinud institutsioonid ja poliitiline raamistik? Kas kriis viib turusuunitlusega reformide tagasikäiguni?

Kesk- ja Ida-Euroopa on kriisis kõige rohkem kannatanud tärkavate turgudega piirkond, kuid seal on välditud valuutakrahhe, panganduse süsteemseid tõrkeid ja inflatsioonitippe, mis iseloomustasid eelmisi kriise. See on märkimisväärne, arvestades seda, kui tihedalt on regioon integreeritud ülejäänud maailmaga.

Selline integreerumine on kahesuunaline. Ühest küljest lõi see majandussidemed ja finantsalase sõltuvuse, mis muutis paljud üleminekuriigid lääne kriisile äärmiselt vastuvõtlikuks. Teisest küljest vähendas see suurt kapitali väljavoolu, mis eelmiste kriiside puhul oli destruktiivseks jõuks, aitas kaasa küpsemate ametiasutuste ja siseriiklike poliitiliste reageeringute tekkimisele ning hõlbustas toimiva rahvusvahelise toetuse mobiliseerimist.

Integratsiooni kaks mõju, mida uuris EBRD raport „Transition Report 2008“, on eriti silmatorkav olnud finantsvaldkonnas. Finantsalane integratsioon oli oluline jõud üleminekuregiooni pikaajalise majanduskasvu jaoks ja strateegiliste välispankade kohalolu aitas leevendada kriisi mõju.

Samas on integreerumine Euroopa ja maailmamajandusse laiemalt kahtlemata aidanud kaasa erasektori liiga kiirele paisumisele ja välisvaluutavõla suurenemisele, mis on kriisi paljudes riikides komplitseerinud. See kogemus ei tähenda, et riigid peaksid finantsintegratsioonile tagurpidikäigu andma (see oleks teostamatu ja rumal). Nad peaksid hoopis selle riske vähendama.

Kaugemal idas on ressursirikkad üleminekumajandused nagu Venemaa ja Kasahstan silmitsi veel suurema väljakutsega. Sarnaselt finantsiliselt integreeritud Kesk- ja Ida-Euroopa majandustega on need riigid pidanud tegelema välisvaluuta kiire sissevoolu põhjustatud komplikatsioonidega. Selline kapitali sissevool tundub pärssivat institutsioonide arendamist.

Mõnes valdkonnas, eriti rahvamajanduse juhtimises, mis hõlmab stabiliseerimisfondide kogumist ja kasutamist, on ressursirikkad riigid üsna hästi hakkama saanud. Kuid lõppeesmärk – mitmekülgne areng ja sellega seotud majandus- ja poliitiliste institutsioonide täiustamine ja ärikliima parandamine – on enamasti osutunud kättesaamatuks.

Kriis on proovile pannud ka ülemineku lõppeesmärgid. See on kinnitanud seisukohta, et üleminek kommunistlikult režiimilt tähendab tunduvalt enamat kui turgude loomist ja majanduslike kohustuste üleandmist riigilt erasektorile. See hõlmab ka teatud riiklike funktsioonide arendamist ja selle parandamist, kuidas riik suhtleb erasektoriga.

2008. aastal alanud kriis rõhutas turgu toetavate poliitiliste institutsioonide ja strateegiate olulisust, eriti finantssektoris. See ei tähenda ilmtingimata suuremat reguleerimist, kuid kahtlemata tähendab see paremat reguleerimist, mis on keskendunud stiimulite parandamisele.

Vajadus täiendavate institutsiooniliste reformide järele ei kao, eriti Kesk-Aasias ja mõnedes Ida-Euroopa ja Lääne-Balkani riikides. Lisaks on olulisi sektorispetsiifilisi reforme vaja isegi mõnes Kesk-Euroopa ja Balti riigis, eriti jätkusuutliku energia- ja energiatõhususe, transpordi- ja finantssektoris, kus regulatiivsed ja järelevalvesüsteemid vajavad tugevdamist. Parandada tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtete finantseerimist ja arendada kohalikke kapitaliturge.

Milline on praeguse kriisi valguses tõenäosus, et sellised reformid tegelikult teostuvad? Kas kriis toimib katalüsaatorina täiendavate reformide tegemiseks või viib see turumudelile vastutöötamiseni?

Ühe kriisiaastaga üleminekuregioonis saame me viimase stsenaariumi peaaegu välistada. Samas kui kriis uute reformide kiirust tunduvalt aeglustas, on see viinud tunduvalt vähemate reformide tagasikäiguni kui näiteks 1998-1999 pärast Venemaa kriisi. Lisaks ei ole muudatused valitsustes alates 2008. aasta algusest toonud kaasa muudatusi reformi- või eelistatud reformipooldajatest parteide osas. Reformide kiirendamine tundub samuti ebatõenäoline; erandiks võib siin olla finantssektor.

Järelikult demonstreeris üleilmne langus hoolimata sellest, et see üleminekuregiooni kriisi sukeldas, viimase 15-20 aastaga tehtud reformide ja majandusintegratsiooni paindlikkust. Samuti tõi see esile üleminekuregiooni riikide arengumudelite püünised. On siiski selge, et nende püüniste vältimiseks tuleb üleminekuprogrammi laiendada, mitte see välja vahetada.

Copyright: Project Syndicate, 2009.

www.project-syndicate.org