R-skeemil polnud lootust kunagi kohtusse jõuda

Möödunud neljapäeval leidis riigi esisüüdistaja tunnikese, et Äripäevaga vestelda.

Räägime korruptsioonist!

Korruptsioonist!? (Norman Aasa hääl reedab üllatust; nimelt pakkus riigiprokuratuur Äripäevale intervjuud peaprokurör Aasaga majanduskuritegude teemal)

Kas majanduskriisi aastad on muutnud korruptsiooni olemust?

Üldiselt ei saa praegu küll öelda, et majanduskriisi aastad oleksid korruptsiooni iseloomu kuidagi muutnud. Need juhtumid ja skeemid, mis välja tulid, olid sõlmitud ja kokku lepitud juba kui mitte aastaid, siis vähemalt kuid enne seda, kui halvad ajad majandusse saabusid.

Kas meelehea on muutunud?

Korruptsioon on pidevalt keerulisemaks muutunud. Rahapakkide üleandmisi on vähemaks jäänud. Pigem peidetakse meelehea mingisuguste osaluste taha või tehakse kellegi juures kuskil tasuta remonti või jõuab ehitusmaterjal ametlikult ehitusplatsilt kellegi koduõuele.

Kinkekaardid raamatute vahel ja seejärel kinkijale järgnenud soodne otsus on iseenesest väga lihtne skeem.

Jah, aga see oli ainult väga väike osa antud juhtumist. Juriidilistele isikutele tehti sealjuures hoopis erinevaid annetusi.

Õige pea pärast seda, kui Äripäev kirjutas R-skeemist, tegi justiitsminister Rein Lang ettepaneku võtta kapolt korruptsioonikuritegude uurimine ära ning anda see prefektuuridele üle. Mis Te arvate, kas minister ei pea kapot piisavalt pädevaks?

Ma olen aru saanud, et prefektuuride korruptsioonivõimekust tuleb tõsta ja uuest aastast ka kõigis prefektuurides korruptsioonitalitused tööd alustasid, aga otsus on ikkagi selline – toetan samuti seda –, et seni, kuni ei ole võimalust sama taseme politseile ülesandeid üle anda, mingeid muudatusi ka ei tule. Teine asi on see, et kapole ei peaks mitte kohalikke omavalitsusi hoopis juurde andma.

Millistest võimalikest omavalitsustest juttu on olnud, kes samuti kapo hoole alla võiks lisada?

Ausalt öeldes, ma ei tea. Need on olnud erinevate inimeste mõtted, aga ma ei tea, milliseid linnu või valdu nad selle all on silmas pidanud. Mõni on rääkinud kõigist. Mõni on rääkinud 20-30 suuremast. Viis suuremat valiti just kapo ressurssi silmas pidades.

Kapos on Tallinna korruptsiooni jaoks eraldi osakond. Üle Eesti tegeleb kaitsepolitseis korruptsiooniga kokku 40-50 inimest. Näiteks Ida prefektuuris on kohaliku korruptsiooni uurimiseks ametis vaid neli töötajat. Arvata on, et prefektuuridele korruptsioonikuritegude uurimise üleandmine lõppeb sellega, et keerulisemaid juhtumeid enam ei avastata.

Keeruline korruptsiooni-või keeruline majanduskuritegu on väga kallis uurida. Kui räägime kaitsepolitseist, siis see 40-50 inimest ei ole ainult omavalitsuste peale mõeldud. Nad tegelevad ka erineva riikliku korruptsiooniga.

Mäletan aegu, mil prefektuurid uurisid korruptsiooni ning avalikkuse ette jõudsid – kui üldse jõudsid -, ainult pisijuhtumid. Kui kapo korruptsiooniasjad enda kätte said, kuuleme nende töövõitudest märgatavalt tihemini.

Jah… On erinevaid põhjusi. Üks põhjus on kindlasti kapo suuremad rahalised võimalused. Paremad võimalused endale paremaid töötajaid värvata. Ei ole ju suur saladus, et kaitsepolitseis olid palgad kõrgemad, kui politseis…

On ka praegu.

Jah, ja teatud metoodika – pealtkuulamine, konspiratsioon –, mida korruptsioonikuriteo avastamine eeldab, on vastuluure asutusele käepärasem läbi viia. Korruptsiooni tavapolitsei meetoditega valdavalt ei avastata.

No just. Seetõttu näiski Langi ettepanek lahtisest uksest sissemurdmisena.

Noh… Jah…

Äripäev kirjutas mullu sügisel R-skeemist. Avalikkusele jäi tollal mulje, et riigiprokuratuur otsis antud juhul pigem paragrahve, mis välistaksid asja uurimist? Miks te juhtunusse kriminaalmenetlusega selgust ei soovinud tuua? Alati ei pea uurimisele ju süüdistust järgnema.

Noh siin te eksite natuke. Saame ikkagi uurida seal, kus küllaltki tõenäoliselt võib olla kuritegu toime pandud. Kui üks või teine juhtum või asi jääb ühiskonnale arusaamatuks, on see küll probleem, aga uurida lihtsalt selleks, et mingisugune asi saaks selgeks, kuigi meie juristide hinnangul ei saa see asi kunagi lõppeda süüdistusega… Peame ikkagi vaatama, et kriminaalmenetlus on suhteliselt palju inimõigusi piirav tegevus…

Ja kallis.

Ja kallis ka, aga see ei ole määrav. Seetõttu on väga selged piirid, millal võime inimesi hakata pealt kuulama, kinni pidama… Ei ole nii, et ühiskonnas tekib äkki mingi küsimus ja seejärel peab kriminaalmenetlus sellele küsimusele vastuse andma. Ei! Kriminaalmenetluse eesmärgiks on ikkagi see, et tuvastada kuriteos süüdistatavad ja anda nad kohtu alla. Kui sellist tulemust ei ole näha, siis ei tohi kriminaalmenetlust algatada.

Aga Te ju mõistate, et asi ei pea ainult olema aus, vaid ka näima aus.

Kas küsimus on nüüd kriminaalmenetlusest või võimalikust rahastamisest?

Kui jäävad õhku küsimused, siis oleks ehk ikkagi mõistlik neile küsimustele vastused hankida.

Seda küll, aga kriminaalmenetlust ei saa selleks kasutada. Selles on prob… See on minu asutuse seisukohalt vastus. Kriminaalmenetlust ei saa kasutada lihtsalt ühiskonda huvitavate asjaolude väljaselgitamist, ajal, kui on selge, et tegemist ei ole kuriteoga.

"Pealtnägijas" andis intervjuu reklaamibüroo Droomi eksomanik, kes väitis paarisajatuhandese auditooriumi ees, et Robert Antropovi valimisreklaami eest tasusid erafirmad. Kas seegi ei olnud riigiprokuratuuri jaoks argument, kui avalikus eetris kirjeldati võimalikku kuritegu?

Nagu ma ütlesin: karistusseadustik näeb ette karistusi üksnes erakonnakampaania rahastamise kohta erafirmade poolt. Erakondade liikmete kampaaniate rahastamise kohta ei ole karistusseadustikus ridagi. Seetõttu ei oska ma öelda, kas maksti kinni või ei makstud kinni. Lihtsalt minu seisukoht on see, et karistusõiguse mõttes ei ole tegemist kuriteoga.

See on ikka väga JOKK situatsioon.

Kui küsida üht või teistpidi, siis minu vastus on, et seadus on selge.

Kas seaduses on lünk?

Jah, uus erakonnaseadus minu teada ka väga selgelt selle muudatuse karistusseadustikku teeb. Kusjuures see probleem oli juba varem teada, et teatud rahastamisskeemid jäävad seadusepügala alt välja.

Öelge palun, kuidas Te seletaksite inimesele, kes on vaid põgusalt kursis nn R-skeemiga. On sellest korraks ajalehest lugenud. Teab, et Reformierakonnal oli mingi jama, aga mis täpselt, jäi hämaraks.

Ega ma ei oskagi seda kuidagi seletada. Mina ei tea täpselt, mis toimus. Seetõttu ei oska ma ka selgitada avalikkusele, mis toimus. Seda saavad öelda ainult asjaosalised, mis toimus. Nemad on üritanud seda ka teha. Ma ei oska öelda, kas see oli piisav. Kas avalikkus sai aru, mis juhtus.

Kas Teie jaoks olid need selgitused piisavad? Kas Teie saite aru, mis toimus?

See otsus, mis me vastu võtsime, et kriminaalmenetluse aluseid ei ole, põhines andmetel, mida olime eelnevalt kontrollinud.

Just, aga kas Teie jaoks olid asjaosaliste selgitused toimunu kohta piisavad?

Selles mõttes, et need selgitused ei mänginud erilist rolli meie otsuse tegemisel.

Asjaosaliste selgitused ei olnud olulised?

Loomulikult vaatasime kõik materjalid, mis meil oli võimalik saada – kaasaarvatud Droomi pankrotiprotsessi asjad – läbi, aga see, miks me ei alustanud menetlust, oli väga selge. Selline tegevus, isegi, kui see oleks aset leidnud, aga ma ei tea, kas see aset leidis, ei oleks olnud kuritegelik.

Arusaadav.

Jah, aga kumb pool mõjub sellisel puhul usaldusväärsemana… Ma ei ole seda niimoodi hinnanud. Võin öelda, et… meie kontrollitud materjalid… ei olnud… neis ei olnud midagi sellist, mis oleks kinnitanud, et selline rahastamine oleks toimunud.

Kapo puistab keskparteilikke kantse Tallinna, Narvat, Pärnut, Kohtla-Järvet, aga Haapsalus, Kuressaares ja Tartus justkui ei toimugi midagi.

Minu jaoks on päris suur probleem, et ühiskonnas tunnustatud  inimesed süüdistavad õiguskaitseorganeid tegevusetuses; selles, et meie otsused ja tegemised on justkui ühele või teisele poole poliitiliselt kaldu. Nad peaksid mõistma enda sõna jõudu. Ühe või teise erakonna juhtfiguur ütleb, et see on kindlasti nii või see on kindlasti tehtud tolle telefonikõne peale. Nad teavad väga hästi, et see nii ei ole, aga millegipärast nad on valinud tee, et rahvast hirmutada või… Ma ei tea, mis sellise käitumise eesmärk on. Inimesed, kellel on väga suuri teeneid Eesti riigi ees, ühtlasi lõhuvad sedasama riiki enda sõnavõttudega. Teisalt, meie ajaloo tõttu leiavad sellised süüdistused ka uskumist, sest minevikus olidki paljud otsused kallutatud. Pikaajalise demokraatiakogemusega Lääne riikides oleks mõeldamatu, et poliitikud süüdistaksid ühtki tõendit esitamata politseid või prokuratuuri kallutatuses.

Te peate silmas eelkõige keskerakondlasi Ain Seppikut ja Edgar Savisaart, kes on teid nõrkemiseni tõrvanud?

Ei, ei, asi ei ole ainult ühes erakonnas. Alusetuid süüdistusi olen täheldanud ikka päris mitmetel juhtudel.

Intervjuu juures viibinud riigiprokuratuuri pressiesindaja Kadri Põldoja katkestab vestluse: „Üritaks püsida selle intervjuu raamides, milles olime kokku leppinud. Rääkida võib loomulikult kõigest, aga püüaksime nüüd jõuda majanduskuritegude teema juurde.“

Peaprokurör, ma siiski paluksin Teil vastata veel ühele erakondade rahastamist puudutavale küsimusele. Milline organ Teie arvates võiks parteide rahastamist kontrollida?

Riigikontroll, aga see on minu, kui kodaniku arvamus.

Töövõitude aasta

prokuratuurist 2009. aastal kohtusse saadetud asjad

7 süüdistust maksukuritegevusele spetsialiseerunud grupi või isiku osas, kellest igaüks tekitas riigile kahju enam kui 10 miljonit krooni5 kartellilepetesimene turumanipulatsiooni käsitlev süüasi (Toomas Tool)esimene siseteabe väärkasutamist käsitlev süüasi (SEB finantsanalüütik)

Autor: Katre Pilvinski, Kadri Paas