Ühetaolised reeglid Euroopale

Finantskriis näitas, et kriitilistes olukordades lähtuvad nii riigid kui ka finantssektori järelevalveasutused pigem oma siseriiklikest kui üleriiklikest huvidest. Tuntuim näide on Island, mis lahendab siiani välismaistele hoiustajatele hüvitise maksmise küsimust.

Eesti finantsturul domineerivad piiriüleselt tegutsevad pangandusgrupid, oleme tihedasti integreeritud Põhjamaade finantsturgudega. Seetõttu oleme huvitatud, et ELi tasandil oleksid normid võimalikult ühtlased ja piiriülene koostöö alluks selgetele ühetaolistele reeglitele.

Finantsinspektsioon on toetanud ELi algatatud reformi radikaalset lahendit asutada ühtne ELi finantsjärelevalve, mis kontrolliks suuri piiriüleseid finantsgruppe. Sellise asutuse loomine viiks mõned liikmesriikide kohustused, näiteks hoiuste tagatisskeemid üle ELi tasandile, ja kõrvaldaks probleemi, mida võib tekitada rahvuslike haldus- ja kohtumenetluste erinevus.

ELi tasemel ei ole veel suudetud lahendis kokku leppida, kuid on tugev tahe küsimusega kiiresti edasi liikuda. Euroopa Komisjoni juurde on kavas luua kolm asutust - panganduse, kindlustuse/pensionide ja väärtpaberituru järelevalve -, mis alustavad tegevust hiljemalt tuleva aasta algusest.

Euroopa finantsjärelevalve asutuste (EFA) loomisel on vähemalt viis Eestile olulise mõjuga aspekti. Kõigepealt, ELi asutuse tegevust rahastavad liikmesriikide finantsjärelevalved ja EL. EFA peab tegutsema sõltumatult, objektiivselt ja üksnes ELi kui terviku huvides. Juhib seda liikmesriikide finantsjärelevalve juhtidest nõukogu valitud juhatus ja esimees. Enamik otsusi võtab vastu nõukogu lihthäälteenamusega, igal liikmesriigil üks hääl. Olulisemate otsuste puhul kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust. Seega ka finantsinspektsioon osaleb tulevikus EFA juhtimisel, ELi mõjutavate otsuste tegemisel.

EFA koostab ettepanekud Euroopa Komisjonile õigusaktide kehtestamiseks. Need võivad olla otsekohalduvad ja liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslikud. Lisaks võib EFA kehtestada liikmesriikide järelevalveasutustele juhiseid ja soovitusi. Seega Eesti roll õigusnormide kehtestamisel on senisest veel piiratum.

EFA peab vältima praktikat, kus näiteks ühes liikmesriigis rakendatakse ELi reegleid täie rangusega, teises jäetakse rikkumised tähelepanuta. EFA peab reageerima olukorrale, kus liikmesriik ei kohalda õigesti ELi seadusi, st võib uurida liikmesriigi väidetavat rikkumist. Kontrolli käigus tuvastatud rikkumine kasvab üle tavapäraseks rikkumismenetluseks, kus juhtrolli mängib Euroopa Komisjon.

Erakorralistel asjaoludel võib EFA võtta vastu kohalikule pangale, kindlustusseltsile jt finantsjärelevalvesubjektile akti eesmärgiga ELi õiguse rikkumine kõrvaldada. Ja see on ülimuslik liikmesriigile.

Samuti tuleb EFA-l lahendada liikmesriikide erimeelsused. Tal on õigus asi lahendada vaidlejaile siduva otsusega. Finantsinspektsioon võib pöörduda EFA poole, kui ei leita ühist keelt väliskolleegidega, kes samuti teostavad järelevalvet Eestis tegutsevate finantsasutuste üle.

ELi ülese või osa liidust haarava kriisi puhul tuleb EFA-l koordineerida liikmesriikide järelevalvajate poolt probleemi lahendamist. Kriisiolukorras on EFA-l õigus vastu võtta liikmesriikide finantsjärelevalvajate jaoks siduvaid otsuseid. Näiteks võib EFA sekkuda piiriülese mõjuga suure panga maksejõuetuse lahendamisse, kui liikmesriigid ei jõua ses kokkuleppele. Seega tuleb Eestil EFA rolliga meie piire ületavate finantskriiside lahendamisel arvestada.

EFA võtab üle osa liikmesriikide õigustest finantsturu vallas, kuid jätkub ka kohalike järelevalvajate tegevus. Väljakutseid jätkub: luua riikide järelevalveasutuste baasil ühetaoliselt, kiiresti ja tõhusalt toimiv Euroopa finantsjärelevalve, mis võimaldab ära hoida kriise ja neile sobivalt reageerida. See on vajalik ühisturu arenguks, suurema konkurentsi tekkeks turul ja tarbijaile parema teenuse osutamiseks.