Majandussurutis - kapitalismi esimesed triibulised

Viimase kahe aastaga on Eesti elanikud kogenud, et kapitalism ehk vabaturumajandus ei sarnanegi sotsialismi ajal Soome televisioonist vaadatud reklaamklippidega. Olime ju selles mõttes heaks eluks psühholoogiliselt ette valmistatud. Praegusele langusele eelnenud kümnend jõudis enamiku inimesi ära hellitada. Hakati uskuma, et tõus on igavene ja reaalpalk peabki igal aastal kasvama. Praegu toimuvat võib selles kontekstis nimetada kapitalismi esimesteks triibulisteks. Õpituba on rahvast täis ja õppemaks väga kõrge.

Kõigest hoolimata võib öelda, et meil on hästi läinud. Kui meelde tuletada, siis sotsialismil tuli põhi vastu 1992. aastal, mil majandus langes 14,2%. Iseseisvumisjärgne langus lõppes 1994. aasta kolmandas kvartalis ja edasi toimunut võib suureks edulooks nimetada.

Oluline on veel see, et Eesti sattus 90ndatel auku koos globaalse majanduskriisiga, sest aastatel 1991-1992 oli miinuses enamik arenenud riike. Ühtlasi tähendas see aga, et hakkasime tõusma koos muu maailmaga. Eestil õnnestus Venemaa surve tõttu oma väliskaubandus väga kiiresti läände ümber orienteerida, see võimaldas meil tõusta koos uute kaubanduspartneritega. Aastatel 1992-1994 kujundati ka siiani vastu pidanud liberaalse majandusmudeli põhijooned - tuli oma raha ja kehtestati võrdne tulumaksumäär kõigile.

Esimene tagasilöök saabus aastatel 1997-1998. Taist vallandunud finantskriis jõudis Eestisse. Välisraha sissevool aeglustus ja intress, mis vahepeal oli alanenud juba 12% peale, tõusis kiiresti 18%-le. Sellele järgnes Venemaa kriis. Antud juhul võib öelda, et koera saba kaks korda maharaiumine oli vähem valus. Esimene kriis puudutas meie finantssektorit (kadus eestimaine pangandus), teine aga rohkem reaalmajandust (kadus näiteks kalatööstus). Mõlemad kriisid päädisid null-majanduskasvuga 1999. aastal. Lohutada võib see, et kumbki ei olnud meie süü.

Edasist võiks nimetada peoks ja pillerkaariks. 2000. aastal tegi Eesti veel ühe olulise reformi - kehtestati tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumile.

Aastate 2000-2007 majanduskasv viis meid riikide kasvuedetabeli tippu, Iirimaa järele. Perioodi keskmine aastakasv 8,4% oli pretsedenditu. Seda enam, et pisike ja väga avatud majandus ei pannud justkui tähelegi aastatuhande alguse globaalset majanduslangust. Uus aastatuhat algas maailmamajandusele väga halvasti. Aastad 2001-2002 olid negatiivse kasvu aastad peaaegu kõigile juhtivatele majandusjõududele. 2001. aasta septembris kukkus New Yorgis kaks tornmaja kokku, mis muutis niigi tumedat pilti veelgi mustemaks. Eesti ei pannud aga tema ümber toimuvat tähelegi.

Perioodi langeb ka ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane lisas veelgi hagu tulle. Eesti sai vaba juurdepääsu hiiglaslikule turule. Raha hind alanes kiires tempos ja ühtlustus eurotsooniga. Odav laenuraha oli pärmiks ehitus- ja kinnisvaraärile. Kasvav tööjõupuudus tekitas palga- ja hinnaralli. 2007. aastal kasvasid palgad reaalselt 15%, aga tootlikkus vaid 6%. Neljaprotsendine tööpuudus on sama halb kui 14%-line, sest võimaldab töövõtjatel tööandjaid terroriseerida. Palga ennakkasv tootlikkusega võrreldes lõpeb igal juhul halvasti.

2007. aastal USA kinnisvaraturul alanud ja õige pea globaalseks finants- ning majanduskriisiks kujunenud languses osaleb Eesti juba täieõigusliku tegijana. See tähendab, et muu maailma vigadele lisandusid meie endi omad. Liigkiire majanduskasv on sama halb kui järsk kukkumine. Buumiaegadel nihkuvad raha ja inimesed valedesse kohtadesse. Majanduskriisid tekivad põhjusel, et headel aegadel toimub valede majandusotsuste akumulatsioon. Vaba turumajandus tähendab, et majandussubjektid on oma otsustes põhiliselt vabad, nad on vabad langetama nii õigeid kui ka valesid otsuseid. Odav (laenu)raha stimuleerib viimaseid. Piltlikult öeldes võiks liigodava raha mõju majandusele võrrelda odava viina mõjuga. Ka tavatingimustes ontlikud inimesed hakkavad vigu tegema. Lameekraaniga telerite diagonaal eestlase kodus kasvas geomeetrilises progressioonis.

Ülekuumenenud majandus tekitab inflatsiooni. Kitsal tööturul kerkivad palgad võimaldavad kaupmeestel küsida üha kõrgemaid hindu. Esimesed vitsad saime juba 2007. aastal, kui Eestil jäi eurotsooniga ühinemata. Paradoksaalsel moel saime liigse edu eest karistatud. Tagantjärele targana võiks öelda, et aastatel 2005-2006 jätsid valitsus ja keskpank kasutamata võimaluse majandust maha jahutada. Fikseeritud kursirežiimi tingimustes tähendab kaubanduspartneritest kiirem inflatsioon ühtlasi rahvusvahelise konkurentsivõime kahanemist. Toodangu "Made in Estonia" kvaliteet ei kasvanud samas tempos selle hinnaga.

Lisaks toovad head ajad endaga kaasa jooksevkonto miinuse kasvu. Olgem ausad, enamik häid ja kalleid asju, mida rikkad ja ilusad tahavad endale lubada, toodetakse väljaspool Eestit. Kohustuslikud välisreisid mitu korda aastas viivad raha riigist välja. Aastal 2007 kulutasid eestlased tuludega võrreldes rohkem 43,5 miljardit krooni. Võrreldes sama aasta kogutuludega (240 miljardit krooni) on see väga suur summa. Majanduslangused on kas või juba selleks head, et ülekulutamine väheneb. Tõestuseks on eelmise aasta teise ja kolmanda kvartali positiivne jooksevkonto.

Lõpetuseks. Kui praegust majanduslangust ei oleks tekkinud, oleks pidanud selle kiiresti välja mõtlema või siis tekitama. Iseasi, milliste vahenditega. Langused on kas või selleks head, et nad peatavad valede majandusotsuste akumulatsiooni. Korrektsioon ja majanduse ümberstruktureerumine käivad tööpuuduse kasvu kaudu. Sada tuhat (ja rohkemgi) töötut on kahtlemata väga valus. Aga olgem ausad, keskmine Eesti töötu on praegu noore Eesti mehe nägu. SMS-laenuga ööklubis laiamine ja Norras palkmajade ehitamine võib ju elustiilina esmapilgul ahvatlev tunduda, ent sellel ei ole tulevikku.