Eesti versus Kreeka - paratamatus ja meie valikud

Paar aastat tagasi, 2008. aasta varakevadel tegi toonane rahandusminister valitsuse liikmetele ettepaneku kaaluda negatiivse lisaeelarve koostamist. Rahandusministrit ei võetud avasüli vastu, sugugi mitte kõik ei jaganud arvamust, et on vaja teha fundamentaalseid muutusi. Ilm tundus siis veel ilus - prognoosid pakkusid Eestile jätkuvalt 6-9protsendilist majanduskasvu.

Aga torm oli tulekul. Tagantjärele saan südamerahuga öelda: meie tundsime selle ära ja alustasime juba 2008. aasta alguses eelarvepoliitika kohandamist. Kui oleksin tollal leppinud veel tänagi kostuvate kummaliste soovitustega "piirata väljamakseid", vaevalt oleks sündinud järgnevad suuremahulised negatiivsed eelarved. Seda võõrastavamad on, et inimesed, keda minu meelest toona arutelude juures polnud, ütlevad nüüd, nagu poleks sotsiaaldemokraadid tahtnud kulusid kärpida. Kreekast lähtuv probleemide pundar on näide sellest, kus me võinuks praegu olla. (Euroala lõunapoolsete riikide raskusi arutati veebruari teisel nädalal erakorralise küsimusena Euroopa Parlamendis, samal põhjusel kogunesid ka Euroopa Liidu valitsusjuhid.)

Euroopa Komisjon nõuab Kreeka valitsuselt eelarvepuudujäägi tunduvat kahandamist: avaliku sektori palkade vähendamist, avaliku sektori töötajate juurdekasvu peatamist, pensionile minejate ametikohtade mittetäitmist. Samuti peaks Kreeka looma reservi ja vähendama iga ministeeriumi tegevuskulusid 10 protsenti. Pikemas perspektiivis tuleb üle vaadata pensionisüsteem ja tervishoiu rahastamine, parandada tööturu toimimist ja suurendada palgapoliitika paindlikkust. EK rõhutab, et esmase tähtsusega on Kreeka finantssektori stabiilsuse hoidmine.

Just selliseid valikuid tegi Eesti kriisi algusest saadik. Avaliku sektori kulutamise kitsendamise poliitika pälvis kohati tugevat kriitikat, aga ka toetust, milleta see poleks võimalik olnud.

Kriitikute arukam osa leidis, et hoopis kulutuste taseme hoidmisega tuleb tasandada majandusšoki mõju tööturule ja ettevõtlusele. Kõlas sõgedamaidki mõtteid pensionireservi paigutamisest Eesti ettevõtlusse või munitsipaalkaupluste loomisest.

Piiratud rahapakkumise poliitika puhul (nagu Eesti valuutakomitee süsteem seda olemuslikult on) mõjuvad šokid nõudlusele ning tööturule kiiresti. Siis pole riigil võimalik rahapakkumise suurendamisega majandust, seega ka tööturgu otseselt elavdada.

Teisalt võis eeldada, et kiirete arengute mõjul taastub ka majandus kiiresti. Täna näeme aga, et hoolimata nõudluse tohutust turgutamisest jätkuvad negatiivsed arengud mujal Euroopas. Tööpuudus kasvab vääramatult ka pärast seda, kui riikide võlakoormad on kahekordistunud, ulatudes näiteks Kreekal juba 120 protsendini SKPst.

Eesti jättis justkui ühe tsükli vahele. Me ei suurendanud drastiliselt võlgu. Need, kes seda tegid, on praegu suuresti samas olukorras kui Eesti. Julgen arvata, et oleme tegelikult paremas seisus: valus, ent tarvilik struktuurimuutus majanduses koos tööturu kohandumisega on tegelikult lõpule jõudmas. Kinnitus selle tuleb siis, kui tööhõive teisel poolaastal loodetavasti taas kasvama hakkab.

Paradoks ei seisne Eesti sammudes, vaid selles, mida pole mujal tehtud. On lausa kummaline, et Euroopa Keskpank pole samu asju jõuliselt euroalas nõudnud, vaid on allunud poliitilisele nõudlusele tasandada šokki massiivse rahapakkumisega.

Seega on on euroalas kummalisel kombel rakendatud poliitikaid, mis on kõlblikud ujuva rahvusvaluutaga riikidele. Ilmselt on peapõhjus see, et niiviisi talitati sõjajärgsel ajal, lisaks on see poliitiliselt lihtsam. Ka Kreeka valitsus teatas esmalt, et on valmis väga raskeid asju tegema, aga palku ei puutu! Mõistagi on nüüd kohal massiliste streikide laine.

Ühtses valuutapiirkonnas nii teha ei tohiks! Rahvusvaluuta puhul on võimalik ennast vahetuskursi muutmisega "välja devalveerida" olukorrast, kus palgakulude või avalike kulude tase konkurentsivõime hävitab. Aga kuidas teha seda euroala sees? Sama puudutab avaliku sektori võlga ja riigieelarve puudujääki, mida tuleb varem või hiljem tasuda "sulas".

Praegu pole kummaline see, et Baltimaade kokkuvarisemist pikisilmi oodanud rahaturud nüüd Kreekat ja Lõuna-Euroopat riskantseks peavad, vaid hoopis see, et see arusaam neile hilinenult pärale jõudis. Kui kasvuootused on muutunud ebareaalseks, otsib kapital mõistagi kiirema kasvuga võimalusi. Seisus, kus terve SKP jagu võlga on kantud suuresti kohalike pankade bilanssi, oleks kapitali lahkumine Lõuna-Euroopa pankadest hävitava, ilmselt ka nakkava toimega. Sellest riskist kõnelevad rahaturgude kasvanud marginaalid Kreeka laenudele ning Euroopa solidaarsus Kreekaga.

Väidan, et ainus tee kriisist välja on pikaajaline süstemaatiline kulude piiramine ja elanikkonna kõrgem maksustamine, mis lubab võlga teenindada. Pean märksa arukamaks valikuks paar aastat kestvaid raskusi kui kümnendeid lisakoormust avalikule sektorile, mis tuleb kinni maksta sotsiaal- ja hariduskulude arvelt.

Eesti ja Kreeka osutavad hästi, et valuutapiirkondade tingimustes ei kao kuhugi rahvusliku poliitika tugevus. See on õppetund, mida meie ei tohi euroalaga ühinedes unustada. Eestis ajalooliselt tugevad poliitikad on tarvilikud ka euroalas. Usun, et tegelikult tunnistab seda ka Euroopa Keskpank.

Omaette teema on, kus peaks ühiskonnas asuma rahandusliku tasakaalu punkt. Sotsiaaldemokraadid tahtsid valitsuses olles selget debatti uute poliitikavalikute üle, et eelmise kasvumulli vead tulevikus ei korduks. See ei sobinud valitsuspartneritele. Ometi on debatt sotsiaalpoliitika ulatuse ja mõju üle, hariduspoliitika ning halduspoliitika üle sama paratamatu. Ka siin seisame silmitsi seni tegemata jäänud otsustega.