Saneerimine ka eraisikule

Kui riigikogu 4. detsembril saneerimisseaduse vastu võttis, loodeti, et see päästab paljud ettevõtted hävingust. Kohtutesse tulvas saneerimisavaldusi ka neilt, kelle maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ja tegelikku eeldust äri jätkamiseks polnud.

Saneerimisseaduse puhul jäi seadusandja pärast pikka vaidlust lõpuks selle juurde, et maksuamet ei saa saneerimise korral nõustuda oma nõuete vähendamisega. See jäikus on ilmselt saanud saatuslikuks mitmele firmale.

Riigikohus tegi selles olukorras seda, mida ta tegema pidi ja tunnistas sellise nõuete ebavõrdse kohtlemise põhjendamatuks. Justiitsministeerium tahab muuta saneerimisseadust nii, et riik ei saaks olla jäigalt takistuseks ettevõtte tervendamisele.

Saneerimises tuleks astuda järgmine samm ja võimaldada seda ka füüsilistele isikutele. Praegu on üksikisikul ainsaks võimaluseks ülejõukäivate kohustuste ümberkujundamiseks kuulutada välja enda pankrot ja siis viie aasta pärast taotleda enda võlgadest vabastamist. Arvan, et oleme praegu valmis ka üksikisikute kohustuste saneerimiseks. Kohtutel on esialgne kogemus ettevõtete saneerimisega olemas ja turul on arvestatav hulk nõustajaid, kes võiksid raskustesse sattunud inimesi aidata.

Tuleks lähtuda loogikast, et loobudes mingist osast oma nõudest ja jättes võlgnikule "hingamisruumi", on võlausaldajal võimalik saada tagasi rohkem kui pankroti puhul. Isiku võlgu saaksid ikka korstnasse kirjutada võlausaldajad kokkuleppel ja seda sõltumatu kohtuniku juhitud menetluses. Seadus peab kohtunikele andma ka võimaluse murda mõistliku lahenduse blokeerimine ilmselgelt pahatahtliku võlausaldaja poolt. Seda aga üksnes sõltumatu eksperdi soovitusel, nagu ettevõtete saneerimise puhul.

Võlgade ümberkujundamine oleks päästerõngas neile, kes majanduslanguse tõttu on sattunud ajutistesse raskustesse, kuid kes soovivad oma kohustusi täita. Seadus ei tohi luua täiendavaid võimalusi neile, kes sooviksid majanduskriisi ettekäändel vabaneda teiste arvel oma kohustustest või veelgi hullem - petuskeemide kaudu rikastuda.

Ka eraisikute võlgade puhul tekib küsimus, kas on mingeid kohustusi, mida põhimõtteliselt vähendada ei saa. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et sellisteks kohutusteks on maksuvõlad ja kõikvõimalikud rahalised karistused. Trahvide ja rahaliste karistuste puhul tuleb arvestada, et need määratakse meil reeglina lähtudes konkreetsest isikust ja tema toime pandud teost. Kui teo toimepanemise ajal oli inimese varaline seisund üks ja kahe aasta pärast hoopis teine, peaks riigil olema ka voli oma nõuet vähendada. Kas või eesmärgil, et vältida isiku pankrotti, mille kaudu võib lootus nõude rahuldamisele oluliselt kahaneda.

Mida ei tohiks aga muuta, on hüpoteegiga tagatud nõuded. Kui minna seda teed, et kinnisvarale seatud tagatised ei olegi kindlad ja lubame vähendada ka panga ees kinnisomandiga tagatud laenukohustusi, peame olema valmis ka pangaarvete ja -deposiitide "saneerimiseks". See aga lööks uppi kogu rahanduse usaldusväärsuse.

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise võimaluse loomine on olnud riigikogu õiguskomisjonis jutuks juba tükk aega. Moodustati laiapõhjaline töörühm, mis seda temaatikat on süvitsi arutanud. Sündinud on isegi vastava eelnõu toorik. Saatan on aga teadupärast peidus detailides. Nüüd tulebki need detailid läbi arutada ja kui suudetakse vältida ametkondlikke vaidlusi, on lootus, et riigikogu veel sel aastal selle olulise seadusega maha saab.