Võlanõudjad vajavad reegleid

Majandussurutise üheks tagajärjeks on, et võlgade sissenõudmise viisid on demokraatlikule ühiskonnale omastest normidest kaugenenud. Inimestelt on püütud sisse nõuda ammu aegunud võlgu, ähvardatud kuulutada välja võlgnikust eraisiku pankrot või kohaldada välismaale sõidu keeldu.

Olen üha tugevamalt seda meelt, et võlgade sissenõudmine peab olema õiguslikult reguleeritud ja sissenõudekuludel peab olema ülempiir. Poliitikud on leidnud, et praeguses raskes olukorras ei saa riik jätta raskustesse sattunud inimesi sõltuvusse pankade käitumisest. Riigikogu õiguskomisjoni juurde on loodud võlakaitse töörühm, et pakkuda välja uus õiguslik regulatsioon kodulaenuvõtjate ja pankade suhetes. Mõistagi ei saa olla midagi selle vastu, kui seadus keelaks edaspidi pankadel laenutagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi kiirkorras ja suhteliselt madala hinnaga. Arutuse all on olnud variant, et kohtul võiks olla võimalik tagatise realiseerimise korral, kui selle hind ei kata laenujääki, vähendada võlgniku jaoks maksta jäävat võlasummat. Samas ei tasu unustada, et eluasemete sundmüüke on siiani toimunud vast sadakond ja kodulaenu maksetega on erinevatel andmetel hädas ligikaudu 6000 peret. Need pered suhtlevad pankadega, mis on mõne inkassoettevõttega võrrelduna kindlasti väga eeskujuliku käitumisega ning huvitatud oma mainest ja tegevuse jätkusuutlikkusest.

Kui meil on ligi 100 000 töötut, võib arvata, et vähemalt pooled neist võivad olla hädas väiksemate võlgadega ning kas juba on või on varsti mõne inkassofirma huviorbiidis. Absoluutne enamik inkassofirmade klientidest maksab lõpuks ilma lisaküsimusi esitamata ära nii põhi- kui ka mitmesugused kõrvalnõuded, nii aegunud kui ka kehtivad võlad. Kuna tavaliselt on võlgnikul ikkagi oma võla pärast piinlik, ongi ta nõus mis tahes maksegraafikuga ja maksab võimalusel ära ka ebamõistliku suurusega intressid, viivised, leppetrahvid ja sissenõudekulud. Kuna ta on ise lepingut rikkunud, siis ta ei küsi, kas kõikmõeldavate trahvide ja nõudekulude küsimine temalt on üldse seaduslik. Tegelikult on kohtul võimalus viiviseid ja leppetrahve võlgniku taotlusel vähendada, aga rõhuv enamik võlgnikest kunagi oma õigusi ei tea ega kasuta.

Erinevalt enamikust Euroopa Liidu riikidest puudub meil inkassoteenuse osutamise õiguslik raamistik. Riik, mis peab vajalikuks muretseda kodulaenuvõlgnike tuleviku pärast, ei muretse väiksema suurusega võlgade omanike pärast. Aga ka väiksed võlad annavad lõpuks kokku suure ja kodulaenu tasumiseks võib mõnigi lootuse kaotanud inimene võtta suhteliselt väiksemas summas kiirlaenu. Võlanõustajad väidavad, et eluasemelaenu maksmisega hätta jäänutel pole see tavaliselt ainus kohustus. Enamasti on neil veel kas mõni muu laen või krediitkaardi võlg kaelas.

Seetõttu on täpselt sama oluline ka reguleerida, kes üldse võib Eestis sissenõudmisega tegeleda ja millised on selle isiku vastutus ning kohustused. Kuna aga kuskil pole öeldud, millised reeglid nõudetegevusele kehtivad ja milline peab olema sellise tegevuse sisu, tegeleb iga firma sellega oma fantaasia kohaselt. Pangad on huvitatud oma mainest ja kindlasti ei kasuta selliseid läbirääkimistaktikaid nagu aastaks või paariks loodud inkassofirmad.

Ühesõnaga, probleem on tegelikult oluliselt laiem kui eluasemelaenuvõlgnike vee peal hoidmine.