FT kolumnist: keeruline on Eestile eurot keelata

Intervjuu:

• Kas ja kuidas mõjutab Kreeka kriis Eesti lootusi euroalaga liituda?

See ei peaks laienemist mõjutama, kuid kindlasti mõjutab, sest riigijuhid on mures poliitiliste tagajärgede pärast. Me näeme seda Saksamaal, mis alguses oli Kreeka toetamise suhtes üsna positiivne, kuid muutis suhtumist, kui avalik arvamus väga selle vastu pööras.

Ilmselt liitub. Väga raske oleks Eestile ära öelda, kui midagi poliitilist vahele ei tule. Aga kindlasti tõstatatakse rida küsimusi.

• Eesti on Maastrichti kriteeriumide täitmiseks kõvasti pingutanud ning maksnud selle eest kõrget hinda sh suure tööpuuduse näol.

Ma sellele eriti ei loodaks, et eurotsoon teie probleeme lahendab. Fikseeritud vahetuskursil ja ühisrahal pole suurt fundamentaalset vahet. 

Usaldus Eesti vastu tõenäoliselt kasvab, välisinvestorid usuvad, et euro on püsivam kui valuutaliit. Aga buumide ja krahhide koha pealt ei muuda euroala midagi, samasugused buumid ja krahhid tulevad ka edaspidi.

Küll aga võiks tagantjärele küsida seda, kas Eesti tegi õige valiku, alustades kohanemist fikseeritud valuutakursiga. Võib-olla oleks võinud SKP-l lasta esmalt teatud tasemele kasvada. Mitmed majanduseksperdid on küsinud, kas see oli ikka kohanemiseks optimaalne lahendus.

Te näete, mis fikseeritud kurss kaasa võib tuua – SKP väga suure kõikumise. Buumi ajal olid euroala intressid ilmselgelt liiga madalad, nüüd on kasvu järel suur kukkumine, kannatate tagajärgede käes.

Küsimus on selles, kas Eestil on vahendid, et viia euroalal olles oma majandus pikas perspektiivis buumide ja krahhide asemel jätkusuutlikule kasvukursile. Ma ei ole päris kindel, milliseid reforme selleks vaja oleks. Hea uudis on aga see, et väikesel riigil on taoliste reformide tegemine kergem, poliitilist konsensust on kergem saavutada. Suuremate ja keskmise suurusega riikide puhul poleks Eesti valitud fikseeritud kursi poliitika ilmselt töötanud.

• Eesti majandus on nõrgas seisus, kas see on euroga liitumiseks mõistlik aeg?

Praegu ütleksin, et jah. Kui te olete fikseeritud vahetuskursiga juba nii pikalt vastu pidanud, siis kui praegu devalveerida, tähendaks see poliitika muutust ning euroga liitmise edasilükkumist.

• Aga kui liituda madalama vahetuskursiga?

Ühekordne devalveerimine on trikk, mis on paljudele ahvatlev. Seda on raske teha, kui olete vahetuskursi juba lukku löönud ja liitunud vahetuskursi mehhanismiga ERM2. Väga raske on öelda, et meile meeldiks tegelikult teistsugune vahetuskurss. Kui aga tahete devalveerida, siis tuleb veel vähemalt kaks aastat olla ERMi liige.

Minu seisukoht on, et kui on selge, et majanduse põhinäitajad – palgad, majanduse struktuur - ei toeta olemasolevat vahetuskurssi, siis oleks õige devalveerida ja euroga liitumist edasi lükata. Ma ei tunne Eesti majandust sedavõrd hästi, et osata siin kommenteerida.

Praegu toimub kohanemine suures osas kõrge tööpuuduse kaudu. Peamine küsimus on selles, kas teie tööjõuühiku hind (unit labor cost)  on vastavuses euroala hindadega. Kui on, siis pole praegune vahetuskurss probleem ning madalamast vahetuskursist poleks kasu.

Kui aga tunnete vajadust devalveerida, siis peavad sellega kaasnema struktuursed reformid, et riigi konkurentsivõime uuesti alla ei käiks nii nagu neis Euroopa riikides, mis küll devalveerisid, kuid jätsid alles indekseeritud palgatõusud ja muud tegurid, mis nende konkurentsivõimet õõnestasid. See oli viga.

Ühekordne devalveerimine ei anna midagi, kui sellega ei kaasne reaalsed muutused. Kui aga tahate reaalseid muutusi, saate kohaneda ka kõrgema valuutakursiga. Oluline on see, kas majandus on piisavalt paindlik, et nendes vapustustes vastu pidada ja naasta jätkusuutliku kasvu kursile.

Ütleksin seda, et see surve, mille all teie olete olnud ja ka lätlased on, on selline, mida paljud inimesed Lääne-Euroopa riikides ei oleks aktsepteerinud. Isegi kui me ütleme, et teistel oleks hea seda eeskuju järgida. Ükski vanadest liikmesriikidest poleks aktsepteerinud SKP langust 30% nagu Lätis tipust põhjani.

Samas saame aru, et teil on erinev majanduslik, poliitiline ja ajalooline olukord. Et teile on need tohutu tähtsusega strateegilised küsimused, julgeolekuküsimused, mille eest ollakse valmis maksma kõrget hinda. Need on  teemad, millest paljud Lääne-Euroopa riigid isegi ei mõtle.

• Millise euroliiduga Eesti liitub, kuidas on kriis seda muutnud?

Kui teil veab, siis liitute euroalaga just sel hetkel, kui see lagunema hakkab. See võib juhtuda ja sellest tuleb endale aru anda, ehkki aluslepingute järgi peaks liit igavesti kestma. Euroalal on rida sisemisi pingeid, millega pole veel midagi ette võetud. Kui need lahendamata jätta, võib see perspektiivis viia euroala lagunemisele.

Saksamaal ja Lõuna-Euroopas peab poliitika muutuma, et vähendada euroala sisemist tasakaalutust. Saksamaa peab hakkama rohkem tarbima, Hispaania reformima oma tööturu, itaallased tõstma produktiivsust – igal riigil on omad probleemid. Seni pole me seda suutnud lahendada hoolimata kõigist Lissaboni strateegiatest ja muudest eesmärkidest. Me pole suutnud seda protsessi koordineerida.

 Kardan, et liitute euroalaga ajal, mil need protsessid on käimas ja võib-olla ei ole see just kõige meeldivam kogemus.

Samas Saksamaa ümber jääb alati mingi eurotsoon, juhtugu mis tahes. Ka kõige hullema euroala lõhenemise stsenaariumi korral jäävad ikka liitu Saksamaa, Austria, Soome, Holland ja ühisraha ei kao.

Oluline on endale aru anda, et euroga liitudes ei astuta paradiisi ja et see ei ole protsessi lõpp. Kui olete sees, siis näete, et siin on omad probleemid.

• Saksamaa huvi euroala püsimise vastu ikka püsib?

Jah tõesti, Saksamaa suhtumine on varasemast vähem ühemõtteline. Põlvkonnad vahetuvad, Saksmaa tunneb end iseseisvamana, huvi Euroopa vastu väheneb. Vanem põlvkond on küll kirglikult Euroopa poolt, kuid noorem rohkem enesesse pööratud.