Neivelt: Nordea võitja, Swedbank suurim kaotaja

Olete Bank Saint Petersburgi nõukogu esimees, samas tegutsete ka investori

ja ettevõtjana. Kas peate end praegu rohkem pankuriks või ettevõtjaks?

Olen endiselt rohkem pankur.

Laialt tuntud ütlus on: “Pank annab päikesepaistelisel päeval vihmavarju ja vihmasel päeval võtab selle ära.” Kuivõrd on pankuri kogemus selle ütluse paikapidavust näidanud?

Eks ta üldiselt nii on. Aga seda ei tee mitte ainult pankurid, vaid ka kõik teised teevad samamoodi. Tuleb aru saada, et pankur peab võtma riske – kui kõik on hästi, tahavad kõik riske võtta, kui aga on halvasti, ei taha seda keegi teha.

Kuidas ettevõte saaks seda vihmavarjuprobleemi vältida? Mida teha, et see ettevõtte tegevust häirima ei hakkaks?

Ettevõttel peab olema kogu aeg korralik likviidsuspuhver. Ja omakapitali – bilansist peaks olema vähemalt 40–45% omakapitali, siis saab kõik kriisid üle elada. Likviidsus ja kõva omakapital! Mu tehnoloogiafirma üks partner on 170aastane Saksa perefirma, nelja miljardi eurose käibega ning peaaegu 40 000 töötajaga üle maailma. Neil on põhimõtted paigas, kui palju peab omakapitali olema jmt, nad ei lähe suuremaid riske võtma. Nii saabki kõikidest kriisidest üle. See võib buumi ajal

tunduda üsna jabur, kui kõik ostavad aktsiaid või investeerivad kinnisvarasse. Aga tee oma asja ja oled edukas, kui sa moega kaasa ei lähe. Kõige tähtsam ongi meelekindlus moega mitte kaasa minna.

Kurioosne näide, mida laenuraha küllus ja kadumine teevad, on Indrek Rahumaa, kellele Äripäev 2007. aastal, kui ta uljalt ettevõtteid kokku ostis, andis aasta ärimehe tiitli, ja 2009. aastal, kui mehe äriimpeerium kokku varises, avaldas juhtkirja pealkirjaga “Rahumaa, Indrek, EST – Disqualified”. Kas Rahumaa tegi mingeid strateegilisi vigu või sattus õnnetute makromajanduslike olude ohvriks?

Ma ütleks, et kogu private equity tööstusharu on selles mõttes mööda. Kümme

või rohkem aastat oli seal buum – võeti suuri finantsriske, osteti firmasid kokku. Ainus, mida osati teha, oli võtta hästi palju laenu, muuta ettevõtte bilansi struktuur agressiivsemaks ja seeläbi teenida rohkem kasumit aktsionäridele. Rahumaa läks selles osas ikka väga agressiivseks.

Eks pangad on ka laenuvõtja omakapitali ja laenukapitali suhtele läbi sõrmede vaadanud. Miks?

Üks asi oli see, et majandus kasvas. Ja ega alguses oma kapitali kellelgi polnud ka, ei ole nii nagu suurtel Saksa või Soome perefirmadel, kus on aastakümnete või isegi aastasadade jooksul kapitali kogunenud.

Kui palju pankuril headel aegadel sisekonflikte tekib – et ühest küljest tahaks olla konservatiivne, aga teisest küljest tahaks teenida kasumit?

Kasumi teenimine on ainult üks asi. Teine asi on see, et kliendid lähevad ka hasarti – kui oled kümme aastat ühe kliendiga hästi läbi saanud, siis tee talle selgeks, et üheteistkümnenda aasta projekt mulle üldse ei meeldi. See nõuab hästi suurt meelekindlust.

Kas öelda ära ja kaotada klient või minna tema projektiga kaasa?

Just.

Kui LHV pangalitsentsi hankis, nimetas LHV üks juhtfiguur Andres Viisemann ühe ajendina seda, et tema hinnangul hakkab suurte pankade aeg läbi saama ja väikestel pankadel tekib rohkem šansse läbi lüüa. Nüüd on üleilmses mastaabis suured veel suuremaks saanud...

Suured on veel suuremaks saanud, aga ma usun, et neid ootab ees laialilõhkumine. Ega ülisuured pangad lisaväärtust ei loo – juba enne kriisi tehti hea analüüs, mis näitas, et kuni umbes 10 miljardi eurose tegevusmahuni muutub

pank efektiivsemaks, pärast seda efektiivsus enam ei kasva ning ka riskijuhtimine ei lähe enam paremaks.

Kui kliendisuhte seisukohast vaadata, siis kes oleks ettevõttele parim partner – suur pank, väike pank, kohalik pank, rahvusvaheline pank...

Tõenäoliselt oleks parim kohalik pank, millel on piisavalt mahtu. Põhjanaabritel on selline – Pohjola pank, varem kandis nime OKO, läheb hästi läbi igasugustest olukordadest.

Kui reaalne on, et Eestis tekib sarnane pank?

Eestis on raske efektiivsuseks piisavat mahtu kätte saada. Võib-olla Swedbanki Eesti äri mastaap saab sinna lähedale, aga seda peaks siis hoopis teistmoodi uhtima.

Kas järgmise viie aasta perspektiivis võivad pankade turuosad Eestis oluliselt muutuda?

Väga palju muutuvad. Ma arvan, et Swedbank saab olema kõige suurem kaotaja ja Nordea kõige suurem võitja.

Laenubuumi ajal kutsusite Eesti Panka üles buumi aktiivsemalt ohjama. Kas nüüd peaksid nad rahapakkumist tagant lükkama, kas selleks on üldse mingeid häid hoobasid?

Praegu on raskem midagi teha, kui siis oleks olnud. Põhimõtteliselt peaks nii valitsus kui ka keskpank tagama, et rahapakkumine ei väheneks – ma olen sellest ka varem rääkinud. Kui buum oli, köeti juurde, suurendati rahapakkumisi, nüüd võetakse ära. Majandustsüklid tehakse sellisteks kaameliküürudeks või ameerika mägedeks, et vähe ei ole.

Neivelt andis intervjuu Äripäeva finantsjuhtimise infolehe toimetajale Villu Zirnaskile.

Autor: 1185-aripaev