Arvamus: kas U, V või W? Ei, hoopis ?

U-kujuline kriis on siis langus, natuke põhjas püsimist ja seejärel tõus uutesse kõrgustesse. V-kujulise kriis korral järgneb põhja jõudmisele, sama kiire taastumine nagu oli langus, selle näiteks võiks olla 1989. aasta USA börsikrahh, mida ei saaks krahhiks nimetada, kui börsigraafikutelt 1989 ja 1990 välja lõigata.

Enamus kõrgete tiitlitega majanduseksperte räägib W-kujulisest majandusest, käime põhjas ära, praegu on tõus, aga enne ei tule lõplikku tõusu, kui korra veel kriisi läbi käime. Milline neist stsenaariumitest on kõige tõenäolisem? Kardan, et mitte ükski, pigem ootab meid üks tagurpidi-h, ehk ?-kujuline liikumine, millest keegi midagi teada ei taha ja millest kuskil ei räägita. Aga et seda mõista, tuleb aru saada praeguse majanduse taga olevatest peidetud hoovustest. Üks asi on see, mis me lehest loeme, teine see, mis toimub tegelikult, aga enamasti varjatult.

Kuid mõnikord plahvatavad varjatud asjad esile. Näiteks praegune nn. Kreeka kriis. Sellest kirjutatakse praegu, aga juba aasta ja kaks tagasi oli kõigil teada, palju Kreeka on laenu võtnud. Siis sellest ei räägitud. Et kriisi paremini mõista, tasub vaadata, millest praegu ei räägita. Ei räägita, et praegune kriis erineb kõigist maailmas seni toimunutest, sest esmakordselt on sellest haaratud kogu maailm, kui kõige sõltumatumad riigid, nagu Põhja-Korea ja Mongoolia välja arvata. Ei räägita sellest, et kogu maailma haarava kriisi korral on mull, mis lõhkeb, seni olemasolevaist suurim ja pauk valusaim ja kõrvulukustavaim. Kui seni on maailma kõige kõvem inimkõrvaga kuuldud heli Krakatau vulkaani purse 1883. aastal, mis oli kuulda tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis finants- ja võlamulli plahvatus lööb kurdiks kõik fondihaldurid, pangad ja teised finantsspetsialistid.

Praegune finantssüsteem on genereerinud enneolematu võlamulli. Tavalist inimest huvitab eelkõige tema eluasemelaen, kuid tegemist on palju tõsisema sündmusega. Eluasemelaen on ainult jäämäe veepealse osa üks pisike väline külg. Kui inimese juurest edasi minna, siis suure tõenäosusega on suur laenukoormus peal ka ettevõttel, kus ta töötab, olgu see pank, hotell või ülikool.

Kõik nad otsivad investoreid, kes raha juurde tooks. Praegu peetakse normaalseks, et äri ei saagi muidu teha, kui ainult laenuga, kõik võtavad võlgu ja justkui nii peakski olema. Keegi ei mõtle, millal võlad lõplikult makstud saavad ja et firma saab tegutseda ilma laenuta. Iga laenu võtmisel eeldatakse juba ette, et see refinantseeritakse järgmise laenuga. Kui eraisik nii oma elu tahab veeta, ja ühe panga laenuga maksab kinni teist ja SMS-laenuga esimest, siis nimetatakse teda petiseks ja asi lõppeb halvasti.

Firmade tasandil tundub see olevat normaalne. Ta võikski olla normaalne, kui sellega aktsepteeritaks ühte varjatud mustrit, mis enamasti ettevõtte juhtide teadvusse ei taha mahtuda. Võib juhtuda et uut laenu ei tule peale ja firma läheb pankrotti ning see on kõige tavalisem, normaalsem turumajanduslik regulatsioon, mis peabki nii olema. Paraku aga muutuvad suured turumajanduse pooldajad väga närviliseks, kui nad avastavad, et ka nemad peavad turujõududele alluma, kuidagi ei tahaks ju… ja siin kohal läheb asi veel huvitavamaks.

Palju on neid majandusteadlasi, kes mõtlevad fraaside: „keskpangad lõdvendavad rahapoliitikat“ ja vastupidi „pinguldavad rahapoliitikat“ tegeliku tähenduse üle ja selle mõjule inimesele. Klassikalises mõttes tähendab see intressi langetamist ja tõstmist. Esimene elavdab majandust ja teine tõmbab koomale.

Elavdamine tähendab aga seda, et raha saavad laenata ka firmad, kelle äriplaan ei pruugi töötada, aga madal intress meelitab laenama. Pingestamine aga seda, et oodata on suurt pankrotilainet, sest firmad, kes on üles ehitanud oma äri pangalaenudele, ei saa järsku enam hapnikku. Seda, et hingamine peaks sõltuma ikka oma kopsumahust, mitte suhupandud torust, ei ole siin mõtet arutada, sest praeguses majanduslikus paradigmas on see veel vastuvõetamatu idee.

Arusaamisele, et kui raha ei ole, siis äri teha ei saa, ei jõuta enne, kui praegune süsteem on jõudnud oma agoonilise lõpuni. Aga selleni ta paraku jõuab, sest laenamise tasand ei lõppe ettevõtete tasandil. Järgmine tasand on Eestis vald, linn ehk kohalik omavalitsus ja maailma tasandil riigid. Ka need on kõik võlgu. Tavalisel lugejal, kes siiamaani on viitsinud lugeda, tekib siinkohal küsimus, et kes siis neile kõigile raha on laenanud. Vastus on ootamatu – tegelikult mitte keegi, sest pangad on selle raha, mis välja on laenatud, loonud välja laenamise hetkel.

Kui mõned aastad tagasi (ja ka praegu) toimusid suured firmade ülesostmised, siis ei olnud nii, et ettevõte kogus suure hulga raha ja ostis teise ettevõtte ära. Hoopis mindi pangahärra juurde, näidati talle bilanssi ja saadi firmade kokkuostuks raha, lisaväärtusena võidi sind valida ka aasta ärimeheks. Kõige kõvem vend oli see, kes pankadest suutis kõige rohkem laenu saada, mitte see, kes oma äri stabiilsusele ja oma rahale üles on ehitanud.

Praegu on kogu maailm sattunud suurde võlamulli ja pole ka teoreetilist võimalust seda tagasi maksata. Ainus, mida üritatakse teha, on laene pikendada ja tagasimaksmise tähtaegu edasi lükata. Eestis on selle näiteks LHV Arbitage fondid, Eesti Ekspress, Sportland, Tallink j.t. , maailmatasandil Dubai ja Kreeka, kuid see on alles algus.  USA võlakoormusest ei ole mõtet üldse rääkida. Ühe arvestuse järgi on USA kõigi majapidamiste rikkus kokku väiksem, kui kogu võlasumma, nii et pole isegi teoreetilist võimalust neid laene tagasi maksta.

Huvitaval kombel on sellist jama ka maailmas varem olnud, väiksem mastaabis, aga ikkagi. Ning kõik need korrad on lahendus olnud rahasüsteemi muutus, mis on toimunud tavaliselt läbi hüperinflatsiooni. Klassikaline näide on Weimeri-Saksamaa, aga lähinaabrusest saab meenutada Venemaad, Ukrainat ja Valgevenet. Hiljuti asus sellele teele ka Vietnam, kes oma dongi devalveeris.

Majandusteadlased nimetavad rahakursi langust ekspordi elavdamiseks, aga majanduslik sisu on sel teine, see tähendab, et kõik selle riigi kodanikud jäävad võrreldes ülejäänud maailmaga vaesemaks ja nende ostujõud ja elatustase langevad. Ka praegu on oodata valuutakursi langust, aga langus peab olema mingi teise valuuta suhtes, kõik valuutad ei saa langeda, seega asendub valuutakursi langus hinnatõusuga, mis on sisuliselt sama mis devalveerimine.

Räägitakse küll inflatsiooni asemel deflatsioonist, kuid õige pea läheb kaarik teisele poole kraavi ja hindade enneolematu tõusu eest pole pääsu. Majanduskriis ei ole veel kaugeltki põhja saavutanud. Põhi on käes siis, kui toimuvad põhimõttelised ja revolutsioonilised muutused praeguses majandus- ja pangasüsteemis. Paraku on nii, et iga süsteem kaitseb oma eksistentsi viimase hetkeni, seetõttu rahulikku arengut siin oodata ei ole.

Hetkel on kõik samad põhjused alles, mis selle kriisi tekitasid. Endiselt peetaks normaalseks suuri võlakoormusi, endiselt arvatakse, et riikide abipaketid aitavad kriisist välja tulla. Endiselt on võimalik pankadel raha tekitada õhust, kuigi juba Cicero ütles, et iga rahasüsteem peab olema tagatud kas väärismetalli või mõne muu reaalse varaga. Endiselt lähevad kasumid pankadele ja kahjumid jagatakse avalikule sektorile ja endiselt pole maailmas kedagi, kellel reaalselt oleks raha Kreeka võlg kinni maksta.

Praegune majanduskriis saab olema ? -kujuline. Toimus langus, siis tulid valitsused ja keskpangad appi oma suurte rahasüstidega. Süstides raha, mida neil endil ka polnud,  viis see näilisele tõusule,  mis kohe hakkab lõppema ja sellel järgneb uus suur sügav pikaajaline langus. Kõige halvemal, aga samas küllaltki tõenäolisel juhul on see ajaloost sarnane Rooma riigi lõpuga. Ükski terve mõistusega inimene ei saa mõelda, et lääne turumajanduslik süsteem on igavene. Nii, nagu lõppesid ürgkogukondlik kord, orjanduslik maailm ja feodalism, on ka lääne süsteem ühel hetkel oma lõpuga silmitsi. Tarvitseb vaid meenutada Oswald Spenglerit, kes uurides seitset ajaloos eksisteerinud tsivilisatsiooni, toob välja nende langusega kaasnevad ühised tunnused: linnastumise kasv, maaelu hääbumine, geomeetriliste linnade teke, JOKK-süsteemi õitseng (kaasajastatud termin vormi eelisele sisu ees), enesetappude arvu kasv, seksuaalse mitmekesisuse laienemine jne.

Küsimus on – kui kaua kestab langus, enne kui tuleb uus ühiskondlik süsteem, mis tõstab taas esile teised väärtused, eelkõige inimese ja keskkonna harmoonia ning inimkonna vaimse, mitte materiaalse arengu. Langus kestab kauem, kui arvatakse ja muutus võib aega võtta isegi mitu põlvkonda. See on aga hoopis teise artikli teema. Seni aga jätkame ?-kujulist liikumist.