Eesti maksusüsteem pole efektiivne. Kuidas edasi minna?

Viimane kümnend on Eestis pakkunud suurepärase õpikunäite majandustsükli toimimisest ning sellest, kuidas seda mõjutavad ning suunavad mitmesugused majandusinstrumendid.

Üks oluline ja emotsionaalseid kirgi tekitav majandusinstrument on kahtlemata maksusüsteem. Hinnates Eestis kümnendi jooksul toimunud majanduslikke ja sotsiaalseid arenguid, tuleb tunnistada, et praegu toimiva ebaefektiivse maksusüsteemiga me järgmisel kümnendil kaugele ei jõua.

Mis siis lahti on? Tahaks esile tuua kolm omavahel seotud aspekti.

Esiteks, Eesti maksusüsteem ei ole võimeline täitma oma peamist eesmärki - kindlustada Eesti riigi toimimine. Eelmise aasta "sööme ära seemnevilja ja müüme maha hõbelusikad" laadne fiskaalpoliitika ei saa kaua kesta.

Riiki ei saa ülal pidada vaid suuremahulise riigivara müügi ja kokkuhoiuga Eesti riikluse arvel. Ei maksa ennast petta kujutelmast, et majandusbuumi ajal saime hakkama ja maksuraha jäi ülegi! Ei saanud - riik jättis tegemata arenduskulud ning praegu oleme olukorras, kus meie infrastruktuur, haridus ja halduskorraldus on moderniseerimata, mis vähendab ilmselget meie konkurentsivõimet tulevikus.

Teiseks, maksusüsteem ei ole täitnud aktiivset majandustsükli juhtimise eesmärki. Populistlikud tulumaksualandused ja ettevõtte kasumimaksu puudumine võimendasid majanduse ülekuumenemist kümnendi keskel.

Rabedad tarbimismaksude tõusud paaril viimasel aastal surusid meie majanduse veelgi kiiremini mutta.

Kolmandaks, maksusüsteemi ülesehitus ei vasta turumajanduslikele põhimõtetele.

Eriti puudutab see ettevõtete kasumi maksustamist, mis ignoreerib turumajanduse peamist printsiipi - ei ole võimalik saada avaliku sektori hüviseid ilma selle eest maksmata.

Viimase kümnendi kogemus pakub meile aga ka lahendusteed maksusüsteemi arendamiseks. Märksõnadeks on siin võimekus täita avaliku sektori rahastamise ülesannet, efektiivselt mõjutada majandustsüklit ja soodustada investeeringuid.

Missuguses suunas peaksime oma maksudega liikuma?

Eelarvetulude stabiliseerimiseks tuleks tulumaksude osakaalu suurendada, tarbimismaksude osa langetada ning sotsiaalmaksude osakaal jätta laias laastus samaks.

Tulumaksud ongi peamine teema, milles Eesti on jäänud kinni eelmise sajandi kammitsaisse. Nii proportsionaalne tulumaksu kui ka ettevõtte kasumi maksustamise senistest põhimõtetest kramplik kinnihoidmine on praegu saanud piduriks maksusüsteemi arendamisel.

Praegu toimiva proportsionaalse füüsilise isiku tulumaksu probleemid on seotud selle ebapiisava maksutulu kogumise võime, ebasoovitava tuluerisuste suurenemine ja mis peamine, nõrga automaatse stabiliseerimismõjuga majandustsüklile.

Ehk siis lihtsas keeles, tulumakssüsteem võimendas nii ülekuumenemist kui ka majanduslangust. Sellises olukorras on igati põhjendatud üleminek astmelisele tulumaksule. Ka IMFi jaanuarikuine raport Eesti kohta teeb selge ettepaneku tulumaksumäära progressiivsuse suurendamiseks tulumaksuvaba miinimumi kasvu kaudu ja maksusüsteemi muutmise astmeliseks.

Veelgi suurem probleem on seotud ettevõtte kasumimaksustamisega.

Eestis moodustavad kasumimaksud kõige väiksema osa valitsussektori eelarvetuludest Euroopa Liidus. Ka IMF kutsub otseselt üles senist korda muutma ning taastama klassikalised kasumimaksustamise põhimõtted.

Viimase kümnendi vältel on Eesti riik jätnud arvestuslikult kogumata suurusjärgus 50 miljardit krooni kasumimaksu. Osa on sellest tänuväärselt reinvesteeritud meie majandusse, väga suur rahahulk on aga liikunud maksuvabalt Eestist välja.

Kas toimub see siin teenitud kasumi väljavõtmise ja kasumite-dividendide maksustamise kaudu teistes riikides, nende konsolideerimisel välisriigi ettevõtte raamatupidamisse või mitmel muul viisil - see ei olegi nii oluline.

Kui Eesti riik kulutab ettevõtluskeskkonna ja kasumi teenimise võimaluse loomisele sadu miljardeid kroone, aga kasumitega seotud maksud tasutakse välisriikidesse - siis on tegemist otsese Eesti riigi huvide kahjustamisega!

IMF kinnitab veel teisigi kasumimaksu puudumisega seotud probleeme, nagu siirdehindadega manipuleerimise, investeeringute struktuuri halvenemise ja finantsvahendite lukustusefekti. Klassikaline kasumimaksustamise süsteem võimaldaks aga maksumäära taset langetada ning seeläbi teha see ka visuaalselt investoritele atraktiivsemaks.

Ettevõtlussektorit koormab hoopis enam sotsiaalkindlustusmaksete kõrge tase, mis peaks ettevõtlussektori jaoks kindlasti alanema.

Me ei saa alandada sotsiaalkindlustussüsteemi suunatavaid vahendeid, seega tuleks sotsiaalsüsteemi vajadusi kattev maksukoormus suunata teistele maksudele. IMF soovitab selleks suurendada käibemaksu, millega ei saa aga nõustuda. Meil on juba isegi avaliku sektori tulubaasi ülemäära suur sõltuvus tarbimismaksudest.

Kohaliku omavalitsuse tulubaasi arendamiseks on tarvilik maamaksu asemel kinnisvaramaks. Ka siin on IMF väga ühesel seisukohal - praegune Eesti maamaks ei ole piisav instrument maksutulude koondamiseks ning see tuleb asendada kinnisvara maksustamisega.

Kokkuvõttes, kooskõlas Eesti ühiskonna arenguga peab kaasas käima ka majanduse juhtimise instrumentide täiustamine.

Maksusüsteem peab efektiivselt täitma oma funktsioone, mitte olema ühiskonna jaoks kultusliku eneseimetlemise asjaks.