Signaali müük erakätesse otsustati kitsas ringis

2003. aasta sügisel leidis Tallinna kesk- ja reformierakondlik linnavõim, et aasta varem toimunud kohalikel valimistel antud lubaduste täitmiseks oleks raha vaja. Tollastest volikogu istungi protokollidest selgub, et müüki pandi kõikvõimalikku linnavara, korteritest kinnistute ja linnaettevõteteni.

AS Signaal oli üks neist firmadest, mille omamist Tallinn eesotsas Edgar Savisaarega enam vajalikuks ei pidanud. Aastaid aina paremaid majandustulemusi näidanud Signaali noolis juba tol ajal pealinna võimuga sinasõprust pidanud suurärimees Urmas Sõõrumaa.

Kõrge hind pidi peletama kõrvalised tegelased

Tõsi, kõva häälega Sõõrumaa huvist ei räägitud. Äripäevaga kõnelenud kolme anonüümsust palunud allika väitel teadsid sellest valitud inimesed, kes pidid hoolitsema, et ettevõtte saaks endale Sõõrumaa. Tähtis oli, et hind oleks võimalikult kõrge, peletamaks eemale teised ostuhuvilised.

15. oktoobril 2003 tegi Tallinna linnavalitsus volikogule ettepaneku Signaal tervikuna erakätesse müüa. Linn tahtis firma eest saada 33,2 miljonit krooni.

15 päeva hiljem toimunud linnavolikogu istungil otsustati 26 poolt-, 1 vastu- ja 2 erapooletu häälega Signaal maha müüa.

Praegune konsultatsiooniärimees, toonane Res Publica fraktsiooni liige Toomas Tauts tegi ettepaneku müüa 33,2 miljoni krooniga 49% ASi Signaal aktsiatest. See mõte volikogus toetust ei leidnud.

“Minu meelest toimis see ettevõte sel ajal väga hästi. Leidsin, et ei ole mõtet seda tervikuna maha müüa. Eriti veel olukorras, kus firma maksis igal aastal linnale korralikult dividende,” meenutas Tauts.

Keskerakondlasest linnavolinik Igor Šedašev tegi ettepaneku kergitada ettevõtte müügihind 40 miljonile kroonile. Linnavalitsus eesotsas Savisaare ja toonase vastava valdkonna abilinnapea Toomas Vitsutiga toetasid seda ettepanekut kohe.

Johannes Pirita: puhtpoliitiline otsus

Omanimelise autokooli omanik, 2003. aastal AS Signaali nõukogus istunud Johannes Pirita väitel oli Signaali müük “üks hämar asi”.

“Linnale oli kasulikum Signaal maha müüa selle asemel, et sealt stabiilselt dividende võtta. Puhtpoliitiline otsus, muud midagi. Leidus ostja, kes pakkus linnavõimule sobivat hinda. Nõukoguga ei räägitud ega arutatud mitte midagi. Nõukogu selja taga käis see värk. Ats Tamm (Signaali juhataja – toim) rääkis, et tuleb uus omanik. Hinna üle rääkisid läbi ainult linnavalitsus ja ostja,” meenutas Pirita.

2004. aasta märtsis kuulutas Tallinn välja avaliku kirjaliku enampakkumise Signaali aktsiate müümiseks alghinnaga 40 miljonit krooni.

Lemminkäinen Eesti ASi juhataja Sven Pertens meenutas, et nemadki võtsid pakkumisdokumendid välja, kuid pärast Signaali majandustulemuste ja võimalike tulevikustsenaariumite analüüsi otsustasid pakkumisest loobuda.

“Meie jaoks oli alghind liiga kõrge. 40 miljonit krooni oli sel ajal ikka suur raha. Mäletan, et pidasime mõistlikuks hinnaks maksta Signaali eest umbes 30 miljonit, maksimaalselt 33 miljonit krooni,” rääkis Pertens.

Ta tunnistas, et võib-olla hindasid nad Signaali ekslikult liiga odavaks. Tol ajal ei olnud ju veel ka teada, et Signaal võidab 2005. aasta alguses seitsmeaastase Tallinna liikluskorralduse riigihanke, mis tagab ettevõttele stabiilse rahavoo ja käibe.

Klubiärimees jäigi ainsaks ostuhuviliseks

2004. aasta mai keskpaigas, pärast enampakkumise perioodi lõppu selgus, et Tallinna linna toona ainsat kasumlikku ettevõtet soovis osta vaid üks firma, Andres Peetsi osaühing Richtel.

Peets põhjendas ajakirjanduses huvi Signaali vastu sellega, et ettevõte on hästi majandatud ja huvitavas valdkonnas tegutsev firma.

Sven Pertensi sõnul oli ta parasjagu üllatunud, kui sai teada, et klubiärimees Peets äkitselt kommunaalärisse sisenes.

Richtel pakkus 40 miljonit ja 10 krooni ning sai juunis signaali omanikuks.

Autor: Kadri Paas, Indrek Kald