Intervjuu: Teder lubab Ukraina ärid börsile viia

Sealse vara väärtuse hindamisega jääb aga ärimees praegu hätta, õigupoolest ei oska ta oma Ukraina arenduste laenukoorma suurustki peast öelda. “Eks börsile viies saab väärtus selgeks, siis saate mulle jälle helistada,” ütles Teder rõõmsalt.

Järgneb telefoniintervjuu Kiievis viibinud Hillar Tederiga:

Äripäeva andmetel olete Venemaa hüpermarketite keti O’Key omanike hulgas tagasi. Mis Teid tagasi omanikuks tõi?

Me tegelesime siin vahepeal äri ümberjagamisega oma Venemaa partneritega ja otsustasime niimoodi jagada. Me jagasime erinevad ärid ära ja kellele siis millest mingisugune jupp jäi. Otsustasime nii, et minule jäi seda O’Keyd 11 protsenti.

Kas Te maksite selle osaluse eest?

Need vahetamised olid mitterahalised tehingud.

Vahetasite veel mingisuguseid osalusi?

Meie saime veel kogu kinnisvaraarenduse Ukrainas.

Teie, see tähendab siis kes?

Noh, mina.

Miks selline vara jagamine toimus? Te ju müüsite enda osaluse Venemaa O’Keys meedia andmetel umbes kolm aastat tagasi maha.

Ega meedia kõige täpsem alati pole. On mingi hulk ettevõtteid ja mingid lepped omanike vahel. Meil oligi selline lepe, et enne kui minnakse börsile, jagatakse kõik osalused ümber, kes mida tahab. Minule on kinnisvaraarendus südamelähedane. Venemaa O’Key on hea ettevõte küll, sealt võib raha saada, aga funi ei saa.

Millised ärilised suhted olid Teil Venemaa partneritega perioodil, mil Te O’Key omanike hulgas polnud?

See, et mind otseselt Venemaa O’Key omanike hulgas näha ei olnud, ei näita midagi. Meil on hulk ettevõtteid ühe või teise nimel, aga äri tehakse tegelikult ikkagi ühiselt. Ja tavaliselt enne mingi asja realiseerimist need omandisuhted korrastatakse.

Omal ajal meil olid Multoni mahlatehased. Ma tekkisin sinna omanikeringi võib-olla 2-3 kuud enne seda, kui selle äri Coca-Colale maha müüsime, nii et mind ei olnud seal ka näha. Kes mingi ettevõtte taga on, ei kajastu lihtsalt alati.

Omal ajal kirjutati, et oleme O’Keys omanikud vot selliste protsentidega, siis tuli Ukraina äri ja mina liikusin sinna täitsa ära. Samas ei olnud venelaste nimesid kirjas nendes ettevõtetes, millega Ukrainas äri ajasime, kuigi investeerisime koos. Eks see olegi selline, et kuskilt on näha ja kuskilt ei ole… Lõpuks jagatakse neid ettevõtteid nagu jagatakse.

Kuidas kommenteerite seda, et Reutersi vahendatud andmetel võiks Venemaa O’Key Group olla väärt umbes kolm miljardit dollarit?

See on õige suurusjärk. Selle hinnaga võib muidugi mängida miljardi dollari ulatuses siia-sinna, olenevalt sellest, kas on arvestatud ka laenukoormust ja kas IPOga kaasatav raha on ka juba ettevõtte väärtuse hulka arvestatud.Eks me saame varsti teada, kuidas turg seda ettevõtet hindab. Kaks panka, Goldman Sachs ja VTB, annavad ettevõttele hinnangu ja lähevad oma hinnangut tutvustama võimalikele investoritele, kes ütlevad, mida nemad asjast arvavad.

Kas Te olete viimastel aastatel ise olnud Venemaa O’Keys aktiivne?

Ei ole olnud alates sellest, kui hakkasime 2005. aastal Ukrainas kinnisvara arendama.

Mis seis nende Ukraina investeeringutega on?

Minul on seal strateegia olla suurim kaubanduskinnisvara arendaja ja aastal 2012 pista see äri kusagil Londonis jälle börsile. Täna ei saa veel öelda, et oleme Ukrainas turuliidrid, aga aasta pärast ilmselt oleme. Kaubanduskinnisvara on kõige lollikindlam äri, kui see pole kusagil põllu peal. Mida suuremad keskused, seda kindlam.

Mis on Teie investeeringute väärtus Ukrainas?

Ma võin selle järgi öelda, kui palju me oleme Venemaa partneritega ühist raha investeerinud Ukrainasse enne ettevõtete jagamist. See number on kusagil 200 miljonit dollarit (2,2 miljardit krooni – toim) või natuke rohkem, 220-230 miljonit dollarit. Alla selle väärtus kindlasti ei lange, nii hull see asi ei ole, sest me ei ostnud buumi ajal, ostsime mõistliku hinnaga mõistlikke asju. Tegeliku vara väärtuse saame jälle siis teada, kui börsile läheme.

Rääkige oma Venemaa partneritest. Kus ja kuidas toimus teie esimene kontakt?

Ikka Tallinnas. Need asjad, mida oleme koos teinud, ongi saanud suures osas Tallinnast alguse. Ajasin Ladade äri omal ajal ja siis kohtusingi täiesti juhuslikult oma Peterburi partneritega. Nemad käisid siin autosid ostmas.

Pärast autode äri tuli mahlatööstus, mida sarnaselt autoäriga aitas rahastada toonane Ühispank. Ostsime Tetrapakilt tehnoloogia ja panime Venemaale mahlatehase püsti. Kui tehase maha müüsime, tootsime miljon pakki päevas, Venemaal oli meie turuosa 25 protsenti. Hüpermarketite äri sai samuti alguse Eestist.

Kuidas iseloomustate oma kolme Venemaa äripartnerit?

Oleme väga pikka aega saanud hästi läbi, seda on kõik imestanud. Eks me kõik täiendame üksteist. Ma arvan, et selles ongi sünergia. Äris on nii, et puutud kokku erinevate valdkondadega ja üks asi hakkab rohkem huvitama kui teine. Siis tekib see, et osa asju tehakse koos ja osa lüüakse lahku.

Te olete üks Eesti rikkamaid ärimehi. Samas alles hiljuti pani Swedbank Tallinnas sundmüüki Teie ettevõtte hinnalised südalinna kinnistud, sest Te ei maksnud laenu tagasi. Miks Te Eesti investoritega nii käitusite?

Las ma mõtlen natuke. Ma ei oskagi kohe hästi sellele vastata, see vajab mõtlemist…

Kõne katkeb ja umbes 10 minuti pärast helistab Teder tagasi ning küsib, kus me pooleli jäime.

Küsisin, miks Te Eesti investorite ees ei teenindanud oma laenusid, kuigi olete üks Eesti jõukamaid ärimehi?

No meil ei olnud nende Tallinna kinnistutega head äriplaani. Milline on müügimeetod, ei oma väga tähtsust, see on juriidiline küsimus. Kui ise lähema viie aasta jooksul ei plaani kusagil peal midagi teha, siis on parem müü maha.Swedbank toetas meid mingites Ukraina tehingutes ja andsime need kinnistud tagatiseks. Kui näed, et laenatud raha ei tule piisavas tempos tagasi ja samas tagatisvara endal vaja ei lähe, on mõistlik tagatised maha müüa.

Mõeldes hiljuti ilmunud Äripäeva rikaste TOPile, siis Teie vara me alahindasime, võib-olla isegi mitmekordselt?

Ma ei ole selle peale mõelnud, ma olen sellega rahul, mis hinnatakse. Ajakirjanikel on omad meetodid.

Autor: Piret Reiljan, Indrek Kald