Välisomanikud röövivad initsiatiivi

Äripäev vestles kümmekonna panganduses juhi või spetsialisti ametis töötava või töötanud inimesega, et luua pilt sellest, kuidas on meie suurpangad muutunud seest poolt vaadates. Jätame allikate nimed toimetuse teada, kuna avameelselt oleks neil Eesti pisikest finantssektorit arvestades oma nime all väga keeruline sõna võtta.

Küsimusele, millisel Eesti pangal on pangandusinimeste ehk potentsiaalse tööjõu silmis kõige kehvem maine, vastati pea eranditult – "Swedbankil". Põhjuseks toodi eelkõige see, et kuigi Swedbanki tungis maatriks-juhtimine viimasena, toimus see kõige järsemalt ja valulisemalt.

"Asi hakkas Rootsis pihta sellega, et vahetus välja Swedbanki juht – Jan Lidéni asemele tuli Michael Wolf (eelmise aasta märtsis – toim). Seni toimis pank küll Swedbanki nime all, aga iga riigi pangas oli väga suur autonoomsus. Swedbank oligi siin viimane pank, mis polnud täielikult integreeritud oma emaettevõttesse,“ jutustab üks allikas. Kui Hansapank oli omal ajal sisemiselt väga ettevõtliku vaimuga pank, siis praeguseks on saabunud täiendav kontroll, kooskõlastamine ja maatriksid. "Kogu uuest juhist tulenev uus ideoloogia oli selline, mis mõnele meeldis ja mõnele mitte. See tõi kaasa boonuste muutmise, sõltumatuse vähenemise ja selgelt uue suuna – rohkem eraisikule ja väike-ettevõtjale, rohkem lokaalseks, ambitsiooni vähemaks," räägib ta.

Põhjusi, miks uue juhiga saabus panka justkui uus ajastu, ei pea kaugemalt otsima kui meile kõigile teada-tuntud kohalikust ja üleilmsest kriisist. "Uus juht pidi väga tugevalt andma signaali väljapoole, mida ta teeb. Ta pidi näitama, et kontroll on tema käes ja tema paneb asjad paika. Swedbanki aktsia hinda oli vaja raskel ajal stabiliseerida...,“ räägib allikas.

Teine Äripäevaga vestelnud inimene nendib, et tegemist pole ainult Swedbanki, vaid suurema osa siinse panganduse probleemiga. "Kuna omanikud on Skandinaavia suurpangad, jäi siinsetel töötajatel otsustamisõigust ja initsiatiivikust vähemaks. Ei antud enam ruumi teha midagi väga. Valdkonnajuhid määrati grupipõhiselt, mitte enam riigipõhiselt, üldjuhul olid nad emapangast…,“ meenutab ta.

"Kõik otsused ju tehakse põhimõtteliselt kusagil mujal, siinsed juhid täidavad lihtsalt käske. Neil ei ole vabasid käsi, et näiteks uusi tooteid luua või otsustada, kuidas müüki korraldada," räägib järgmine allikas. "Vabadus kadus ära, eks seetõttu ongi paljud loonud oma firma või läinud kuhugi mujale tööle ja sageli mitte enam Eestisse. Neil, kes tahavad ise uusi asju luua või otsustada, on raske, kui Rootsist, Soomest või Taanist peab kõigele heakskiidu saama,“ arutleb ta ja lisab, et samas on arusaadav, et kuhugi võib tekkida mingi suur risk, kui kõik pole kitsa seltskonna kontrolli all.

"Praegu on nii, et igaüks on mingi oma lõigu peal ja vastutab ainult oma kindla asja eest. Suuremat pilti isegi ei püüta ega taheta näha. Üks põhjus on see, et omanikud on rootslased, kes on palju alalhoidlikumad ega julge riski võtta," räägib inimene Swedbanki köögipoolelt. Ta toob näite, et Indrek Neiveltil (Hansapanga juht aastatel 1999-2005 – toim) oli omal ajal suur pilt ja visioon ning tema suutis sadu inimesi endaga innustunult tööle panna. "Praegustes emapankades ei olda harjunud sellise riski, tahtmise ja panustamisega, nagu meie oleme harjunud,“ nendib see allikas.

"Kui ma kuulen, mis plaanid tehakse erinevates pankades järgmiseks aastaks, siis minu arvates on see vale! Mitmed suured ei kavatse järgmisel aastal kulutusi suurendada. Aga just finantssektor võiks olla üks esimesi, kus lisandub töökohti ja palgad hakkavad tõusma,“ lisab ta.

Kulutuste osas jäi kõlama üks võimalik võtmetegur, miks liikumised mõnest suurpangast mujale pole viimasel ajal erandlikud – boonuste kraanid keerati kinni. "Swedbank otsustas eelmise aasta eest mitte kellelegi mitte mingisuguseid boonuseid maksta. Ka neile mitte, kelle osakond oli plussis. Ma arvan, et nii toimitakse ka tänavu. See võtab motivatsiooni ikka oluliselt vähemaks, eriti väärtpaberiturgude valdkonnas, kus tulemustasu osakaal sissetulekus on väga märgatav, see ei ole ainult ühe kuu palk,“ nendib Äripäevaga vestelnu.

"Pangandus on selline ala, kus mõnes valdkonnas peab võtma riski ja initsiatiivi ning see ongi boonustega motiveeritud. Kui seda enam ei saa, on jama," lisab järgmine allikas. Mitme inimesega tuleb jutuks ka laiem motiveerimine, näiteks aktsiate või muude soodustuste kaudu, mida jääb siinsete töötajate sõnul praegu vajaka. Valdav on veendumus, et sama grupi töötajad emapangas on oluliselt rohkem motiveeritud ja soodustustega pärjatud kui siinsed panustajad.

"Tehakse vahet küll Skandinaavia töötajatel ja kohalikel töötajatel. See tuleb pisiasjadest välja, mingitest soodustustest või suhtumisest. Tegelikult suhtumine on põhiline! Nad arvavad, et on meist paremad ega adu seda, et tegelikult oleme neist paljudes asjades mööda läinud, eriti infotehnoloogias," väidab üks allikas. Ta tõi näite, et Skandinaaviast on Eestisse toodud internetipankade platvormid, mille tase on meil endil kõvasti eesrindlikum.

"Tuleks teha erapooletu võrdlus, et saada aru, mis on Eestis paremini kui emapangas ja tunnistada endale, et siin on mõned asjad paremad ning katsuda neid eeskujuks võtta. Teine asi on ikkagi meile siin rohkem vabad käed anda, mitte nii palju vastutust ja initsiatiivi ära keelata," soovitab üks pangandussektoris töötav inimene välisomanduses pankadele.

"Ega see pankadele kasuks tule, kui nad pole heade spetsialistide hulgas esimene valik. Mida teha annab ja mida natuke ka näha on olnud viimasel ajal, on see, et siinsed töötajad saavad kogu grupis suurema rolli, näiteks liigutakse peakontorisse," lisab teine. Viimast on tõepoolest ka praktikas näha, tuntuim näide on Swedbanki Balti panganduse eksjuhi Erkki Raasukese suundumine Swedbanki grupi finantsjuhiks, kuhu talle on järgnenud teisigi kohalikke spetsialiste.

Eeltoodu taustal olgu öeldud, et kuigi välisomanduses olevates kommertspankades on siinsete töötajate silmis vanad head ajad vähemalt praegu möödas, pole välisomanike olemasolu sugugi üdini negatiivne. Endiste ja praeguste pangatöötajatega vesteldes toodi positiivsena välja peamiselt see, et tänu tugevatele välisomanikele ei tekkinud Eestis Lätiga sarnast Parex panga kriisi ning ka laiem suhtumine töötajatesse on skandinaavlastest omanike tõttu viisakas – näiteks inimesi ei vallandata kavalalt, et neile koondamisraha mitte maksta, nagu väidetavalt on juhtunud väikestes kohalikes finantsasutustes.

TaustÄripäeva täna ilmunud loo idee sai alguse ühest augusti lõpus aripaev.ee's ilmunud uudisnupust "SEB Enskilda palkas Swedbankist neli tippspetsialisti".

Kuidas lugu sündis?

Pärast selle uudise ilmumist said Äripäeva ajakirjanikud Swedbankist aktsiaturul toimuva kohta kommentaare küsides, mitmel korral vastuseks, et kommentaari ei saa anda, sest tööd on palju ja inimesi vähe.See oli üllatav. Tekkiski idee uurida, mis on Swedbankist lahkumise põhjused.Intervjueerisime loo tarbeks mitme finantsasutuste tipp-spetsialiste. Nende tingimuseks oli, et nad on nõus avameelselt rääkima, kui me tagame neile anonüümsuse.

Autor: Piret Reiljan, Silvia Kruusmaa