Alustada tuleb hoopis peast

Kui ei liitu, tuleb mõelda ja motiveerida. Riigikogu valimiste eel hakatakse taas rääkima haldusreformist (regionaalminister Siim-Valmar Kiisler: "Kes ei liitu, tuleb liita", Äripäev, 02.11.2010).

Läti viis oma haldusreformi küllaltki jõuliselt läbi. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks voltida ning tekkinud joonte järele reformi ellu viia. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ega kahju tekitades.

Nõustun regionaalministriga selles, et haldusreformi elluviimisel on tähtis lähtuda piisavalt võimekate omavalitsuste tekkest. Tuleb tagada, et omavalitsus omaks arvestatavat tulubaasi ja suudaks seista oma õiguste eest ning täita kõiki pandud kohustusi. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda 1001-1500 ja 31 valda 1501-2000 elanikuga. Seega, 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes on vähem kui 2000 elanikku. Kui suur peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega kool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam - paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab lisaks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid investeeringuteks, põhivara kulumi katmiseks ning nn europrojektide omaosaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.

Just neil põhjustel ei saa aga kuidagi nõus olla regionaalministri vihjatud sundliitmisega. Samuti juhin tähelepanu sellele, et keskne haldusreformi läbiviimine loosungi all "me teeme kuidagi jõuga ära, sest midagi peab ju tegema" ei ole kindlasti õiglane ega ka mõistlik lahendus. Meil pole mingit kasu toore jõuga liidetud omavalitsustest, mis ei toimi efektiivselt, sest sundliitmisega on riik läinud vastuollu nii kodanike kui ka omavalitsuste soovidega. Pelgalt protestiks arvamuse mittekuulamisest võidakse hakata riigile vastu töötama ning siis olemegi ringiga tagasi sama probleemi ees - omavalitsused ei toimi efektiivselt.

Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile võrdseteks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei tohi riik asjatundmatult maha mängida võimalust tugevate omavalitsuste näol muutuda ka ise edukamaks ja efektiivsemaks.

Alustada tuleb peast, mitte jalgadest. Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja kui tahame tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele. Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd, ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonna tasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonna tasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada haldusreformiks, pigem nimetame seda riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet tegev maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Praegu on maavanemal suhteliselt suur rollikonflikt - olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal. Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir, oluline on, et ta saab vajalikud teenused kätte.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises, vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised valla tasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Reformi eesmärk ei saa olla ainult majanduslik efektiivsus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.