Võime ju kiruda linnavalitsust, maad või taevast mäesuuruste lumevallide pärast, aga eelkõige peame ise olema tähelepanelikud ja kannatlikud väga kitsaks muutunud tänavail liigeldes. Üsna sagedased on pealtnäha väiksed kokkupõrked, mis aga siiski toovad autoomanikule kaasa asjatut aja- ja rahakulu. Kes on süüdi, kui kaks autot kitsal linnatänaval lumeolude tõttu üksteisele otsa vajuvad?
Õnnetusjuhtum 1. Kaks autot on kitsal teel üksteisest möödumas, kuna kummalgi pole ruumi, vajuvad nad lume tõttu üksteisele otsa. Kes on süüdi? Kuidas juhtum lahendatakse?
Kuna mõlemad juhid on rikkunud sama liiklusreeglit, vastutavad ka mõlemad juhid võrdselt.
Juhul kui liiklusõnnetuses osalenud juhid ei saa süülisuses kokkuleppele, tuleb kohale kutsuda politsei.
Õnnetusjuhtum 2. Kaks autot samasugustes lumistes ja kitsastes tingimustes, aga üks jääb seisma, et teist mööda lasta, paraku vajub liikuv auto siiski teisele peale.
Kes on süüdi ja kuidas olukord lahendatakse?
Tavaliselt jääb süüdi sõidukijuht, kes liikus, sest teise sõiduki juhil ei olnud enam pärast seisma jäämist võimalust oma tegevusega liiklust kontrollida. Juhul kui ka teine sõiduk oleks peatunud, siis oleks asi lahenenud nii, et üks sõidukitest oleks tagurdanud lähima laiema teeosani või ristmikuni ning vabastanud tee nii endale kui ka teisele. Kirjeldatud situatsioonis on aga pigem mindud seda teed, et ehk mahun ikka ära.
Paljudel juhtudel mahubki, aga kui ei mahu, siis oled põhjustanud liikluskahju. Sinu sõiduki kindlustusselts korvab kahjud teisele sõidukile, sinu sõiduki vigastused jäävad kas sinu või sinu ja sinu sõiduki vabatahtliku kindlustuse pakkuja kanda. Muidugi võib juhtumi lahendus varieeruda konkreetse juhtumi üksikasjadest, kuid üldiselt kehtib taoline lahendus.
Targem annab järele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et peamised sujuvat liiklust reguleerivad sätted on siiski kaks universaalset põhitõde - targem annab järele, ning ei ole mõtet suruda ennast või oma sõidukit peale seal, kus positiivse tulemuse võimalus on väga väike.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”