Kaks tundi nalja ja pisaraid

Film "Armastus ja teised uimastid" võlub aususega. Ühe romantilise tragikomöödia kohta pakkus film ilustamise ja üleforsseerimise asemel piisavalt naerukohti ja mõtlemisainet.

Ehk on põhjuseks see, et lugu põhineb tõsielulistel seikadel, millest tulenevalt on ka ehedus kesksemal kohal? Või see, et kolm läbivat teemat, ravimimüük, Parkinsoni tõbi ja suhtedraama, on hästi välja mängitud ja lamedustevabad, tehes filmi nauditavaks.

Igatahes on tegu hea filmiga, mis on otsekohene, siiras, ehe ja aus. Näha saab meespeategelase Jamie (Jake Gyllenhaal) isatsemist ja naistejahtimist, tema jõudmist ravimifirma tublide müüjate hulka, suhteid pere ja nohikliku vennaga, kiskjalikku võitlust klientide pärast, edu Viagra müügimaailmas ning eneses selgusele jõudmist.

Ja valehäbita näidatakse vaatajatele ka teise peategelase Maggie (Anne Hathaway) tegemisi: tema tutvumist casanovaliku Jamiega, tööd vanuritega ning Parkinsoni tõvest tingitud häid ja halvemaid päevi.

Klišeelikult võiks seda filmi võrrelda korraliku mainstream-muusikateosega, kus kõik noodid oma kohal. Ka selles filmis on nii. On nalja ja naeru, on tõsidust, on hala ja nuttu raskuste ja haiguse üle, on paar lamedamat kohta ja siirast ütlemist. Kõike on parasjagu.

Kiitmist väärt on kindlasti kahe peategelase osatäitmised. Nauditav vaatamine, ei ülepingutatust ega võltsust. Kui millegi kallal norida, siis ehk ainult aimatava ülesehituse ja lõpu kallal. Kui keegi vaid suudaks mõne säärase filmi lõpplahendusega üllatada?

Lisaks tuletas see romantiline komöödia meelde, et asjadel on alati kaks poolt: üks, mis on lõbus, kaunis ja kerge vaadata, teine, mis on tummisem, tõsisem ja mõtlemapanevam.

Keigarlikud naistejahiteemad vaheldusid tõsiste hetkedega Parkinsoni tõvest, mille üle õnneks filmis samuti naerda osati.

Pole tõesti vist olemas midagi nii hirmsat, mida kerge huumoriga ei võiks võtta.