Hiljuti toimusid Otepääl Tehvandi Spordikeskuses kaks maailmaklassi spordisündmust - teada-tuntud Otepää maailmakarika etapp suusatamises ning juunioride ja U23 maailmameistri võistlused suusatamises, kahevõistluses ja suusahüpetes. Viimane neist tõi meie talvepealinna ligi 1600 sportlast, treenerit, hooldemeest ühes abijõududega, kelle heaks töötas omakorda enam kui pool tuhat korraldusega seotud inimest. Mõlemat sündmust käis kajastamas kokku ligi 150 ajakirjanikku Eestist USAni. Telepilt võistlustest jõudis ERRi ja Eurospordi vahendusel miljonite inimeste kodudesse.
Kui küsida, millist kasu lõikas sellest Eesti, siis kindlasti tuntust ja tunnustust. Ilmselt võttis nii mõnigi võõramaalasest suusasõber vaevaks järele uurida, mis kohaga on tegemist ning kus see asub.
Kohal käinud jätsid raha siinsetele ettevõtetele, said loodetavasti positiivse elamuse ning leiavad tee tagasi. Lisaks tõestasime ennast rahvusvaheliste organisatsioonide tasemel - Eestis suudetakse täita kõrgeid eesmärke. Just see viimane on ka järgmiste suurvõistluste korraldamise oluline eeldus.
Maailmatasemel tippvõistluste korraldamine ei ole ega saagi olla kellegi erahuvi. Sellest võidavad väga paljud. Ütlematagi on selge, et tegemist on suurepärase võimalusega tutvustada väikest riiki Läänemere kaldal miljonitele inimestele kümnetes riikides, saata hästi organiseeritud sündmuse toel välja positiivseid signaale ning kummutada eelarvamusi.
Mida populaarsem on spordiala, milles võisteldakse, seda suurem on ka auditoorium. Kasvanud huvist Eesti vastu lõikavad tulu juba väga paljud äriharud alates transpordist lõpetades suveniiride valmistamisega.
Sport edendab tervist. Riigi sees aitavad spordi tippüritused suurendada inimeste huvi ühe või teise ala vastu, populariseerida sporti ning tervislikke eluviise. Samuti tõestavad sellised sündmused, et hoolimata väiksusest maailmakaardil, oleme me võimelised ootusi ületama ja silma paistma. Tahtejõud viib sihile.
Miks siis igas kuus ei toimu Eestis ühte või kahte suursündmust? Vastus on üpris lihtne. Selleks puuduvad raha, vajalik taristu ning korraldamiskogemus.
Üheks suurimaks kitsaskohaks on ettearvatavalt eelarve kokkusaamine. Otepää maailmakarika etapi laadsete sündmuste korraldamine vaid sponsorite toel on väga keeruline. Äärmiselt vajalik on kohalikust omavalitsusest või teistest riigiasutustest tulev toetus, mis näiteks selle sündmuse puhul moodustab umbes 10% eelarvest. Kesk-Euroopas jäävad vastavad numbrid pigem 30-50% juurde.
Oluline on mõista, et praegustes raamides ei ole suurvõistluste korraldamine äriline ettevõtmine, vaid teenib pigem laiemalt regiooni huve. Seetõttu toovad ka avaliku sektori toetused tulu väga paljudele osapooltele, millest lõpuks teenib maksutulu näol ka riik ise.
Teiseks suuremaks takistuseks on vajaliku taristu puudumine. Selle rajamine vaid kohaliku sihtasutuse või mittetulundusühingu vahenditest on reeglina võimatu. Näiteks juunioride ja U23 MM Otepääl oleks jäänud vaid unistuseks, kui selleks ei oleks rajatud uut suusahüppemäge ning rekonstrueeritud spordikeskuse staadion. Siin on samuti oluline roll mängida riiklikel arengukavadel ja pikematel strateegiatel. Piiratud ressursid tuleb läbimõeldult jaotada, et Eestisse tekiks laste spordiväljakute kõrvale ka rahvusvahelistele nõuetele vastavaid komplekse, mis sobivad korraldama suurvõistlusi.
Nende komplekside juurde on omakorda vaja töötajaid, kes järjekindlalt uute sündmuste Eestisse toomise nimel tööd teevad. Kuna konkurents tippvõistluste korraldusõiguste peale on tihe, siis tuleb sinna palju aega ja energiat investeerida.
Puhtalt ratsionaalsetel kaalutlustel tuleb suursündmuste planeerimisel ka valikuid teha. Arvestama peab ala kandepinda maailmas, huvi Eestis, potentsiaalset huvi telepildi vastu teistes riikides ning võimalust telepilti toota ja müüa. Tehes õigeid otsuseid ja investeeringuid ning lähtudes laiemast visioonist, saab spordimaailma tähtsündmused edukalt rakendada nii riigi kui ka siinsete ettevõtete ja inimeste teenistusse. Võita on sellest paljudel.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”