DEBATT: Tõemonopol Reismani oma?

Küll elu Ida-Virumaal oleks hea, kui seda lastaks juhtida maaomanik Nikolai Reismanil. Praegu tundub kogu tema energia ja oskuste pagas küll olevat suunatud KKT-le probleemide tekitamisele ja nende üle kohtutes ja meedias arutlemisele. Küsimus, mis KKTga seotud inimestele siiani aga segaseks jäänud on - kuidas see kõik tema asi on? Kui tema mure maaomanikuna on ainult kaevandamise tõkestamine oma maadel ja nende säilimise tagamine ükskõik millisel otstarbel, on see tal juba õnnestunud. Tema asi on tõendada ainult seda kahju, mis temal tekib, kui kaevandatakse.

Kui keegi vastustab riigi poolt seaduslikult KKT-le välja antud kaeveloa alusel tehtavaid töid, on KKT asi tõendada ka seda kahju, mis temal võib tekkida kaevandamise keelamisest, ja arvestada seejuures ka võimalikku kahju oma töötajaile - kohalikule kogukonnale. Kust aga tekib asjassepuutumatul Reismanil õigus nõuda KKT auditeerimist? Tehas ju talle ei kuulu, põlevkivivarud samuti mitte, tõemonopol ammugi mitte.

Nii era- kui ka riigimaal paiknev põlevkivi on riiklik ressurss ja riik on lubanud KKT-l seda kaevandada. Reismani õigusi saab rikkuda ainult olukord, kus tema maad saavad kahjustatud, mitte see, kust KKT põlevkivi saab või kuidas oma tootmist korraldab. Eeldusel, et kaevaloa tingimused ja keskkonnanõuded on täidetud, on riigi maadel kaevandamisõiguse andmine siiski riigi, mitte Reismani asi.

Reisman küsib, kuidas põlevkivi saab oma tarbeks lõppenud olla, kui seda ikka müüakse teistele ettevõtetele? Väga lihtsalt - ainult üks osa Põhja-Kiviõli I mäeeraldisest (või ükskõik millisest teisest Eesti kaevandusest) ammutatavast põlevkivist (25-125 mm tükisuurusega kontsentraat) on sobiv KKTs kasutatava tehnoloogiaga õlitootmiseks. Ülejäänu leiabki oma otstarbele vastava rakenduse teistes Ida-Viru ettevõtetes. Kui KKTs põlevkiviõli tootmiseks sobiv kivifraktsioon lõpeb, tuleb tootmine sulgeda. Tagatipuks on nii kohtu kui ka Reismani laual Eesti Energia Kaevanduste ametlik õiend selle kohta, et KKT-le vajalikus mahus ei ole neil võimalik meile sobivat põlevkivi müüa.

Küsimusele, kuhu on "kadunud" miljon tonni põlevkivi, saab Reisman vastuse keskkonnaministeeriumi kohtule esitatud materjalidest, milles kinnitatakse, et riigi andmeil on Kiviõli Keemiatööstuse käsutuses olevad põlevkivivarud Põhja-Kiviõli I põlevkivikarjääris ammendumas või juba peaaegu ammendunud (2011. aasta alguse seisuga alla 200 000 tonni).