Eesti majandusmootor tööstus on jõuline ja jätkusuutlik

On öeldud, et Eesti majanduslangus jäi rippuma töötleva tööstuse nagi otsa. Ehk siis tööstus on olnud sektor, mis on vedanud majanduse käima lisatöökohtade loomise, kaupade ekspordi (ehk raha impordi) ja majandusse lisaväärtuse loomise kaudu. Maailmamajandus on olnud ebakindel viimased kolm-neli aastat, alates 2007. aasta rämpsvõlakirjade kriisist USAs ja lõpetades tänase päeva kahtlustega, et riigid ei saa oma võlgade maksmisega hakkama. Oluline on, et just sellises ebakindlas kontekstis on meie töösturid viinud oma ekspordi, aga ka muu käibe, kasvule. Kui analüüsida tööstuse kasvu lähemalt, siis peaks kriitiline ettevõtja küsima järgmisi võtmeküsimusi.

Mis oli müügiedu taga? Kas hinnaeelis odava tööjõu abil, parem suhteline kvaliteet või hoopis paindlikkus? Olles viimase aasta jooksul külastanud sadakonda Eesti ettevõtet, on mul täiesti kindel veendumus, et Eesti edu taga olid kõik kolm komponenti.

Toodame valdavalt väikeseid koguseid, tehes seda oma ostjatele suhteliselt lähedal. Teisisõnu oleme võimelised lühikese tähtajaga tootma ja tarbima. See annab eelise Hiina tootmisrusika ees ning tagab Skandinaavia, aga näiteks ka Saksamaa ostjatele (ehk tööstustele) vajaliku kindluse. Paindlikkus ei tule Eesti puhul aga ei odavast tööjõust (kuigi teatud eelis meil on) ega ka järeleandmisest kvaliteedis. Viimaste aastate investeeringud tootmisvahenditesse on olnud selle nimel üsnagi suured.

Miks siis varem ei eksporditud? Siin on kaks võimalikku vastust: esiteks ei olnud vajadust, kuna kodumaine nõudlus kasvas piisavalt kiiresti, ja teiseks, majanduskriisis tekkinud surve sundis ka lääne ostjaid vaatama efektiivsemate lahenduste poole ja hindama, kui kallis on kodumaine tootmine või aeganõudev Hiinast tellimine.

Millised on riskid? Põhiline risk on see, et meie ostjad ei suuda oma kaupa enam müüa. Laias laastus on meie ostjad aga Soome, Rootsi ja Saksamaa töösturid, kes müüvad oma kaupa Aasiasse. Selle piirkonna riikide (Hiina, India, kuid ka Kagu-Aasia) areng on jõudnud aga punkti, kus pead tõstab ka kodumaine tarbimine, mistõttu ei olda enam ainult allhankijad USA tarbijatele. Kokkuvõttes, globaalne majanduslangus ei mõjutaks meid otseselt, vaid ainult kaudselt, ja kuni suudame oma toodangut turustada, püsime ka konkurentsis.

Kas pangad peavad õigeks tootmismahtude kasvatamisse investeerida? Valikuliselt, jah. Üldiselt ei ole viimasel kahel aastal nii väga investeeritud mahtude kasvatamisse, kuivõrd just turustusprotsessi ja efektiivsusesse. Kui on leitud uusi turge/tellijaid, siis tuleb nende nõudmised rahuldada. Igaks juhuks ei investeeri aga praegu enam ükski ettevõtja.

Eesti tööstustoodang ning eksport on kasvanud viimaste kvartalitega väga palju. 2011. aasta kuue kuu eksport küündis 5,9 miljardi euroni, mida oli aastases võrdluses 54% rohkem. Samas juunis ekspordi maht maiga võrreldes kahanes ligi15%, kuid siin tuleb natuke piiluda numbrite taha. Selgub, et kahanemine oli täpsemalt mineraaltoodete all, kuid kuna elektri eksport (mis sinna rehkendatakse) oli pigem rekordiline, siis ekspordi langus oli seotud naftatransiidiga. Selline numbrite taha süüvimine näitab, et tegelikult tööstusettevõtete eksport on olnud küllaltki jõuline ning seni pole seda väliskeskkond kõigutanud.

Kindlasti ei saa see kasvunumber selliseks jääda. 50%ne aastakasv ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Kui II poolaasta eksport jääb esimese tasemele, on see väga hea saavutus. 10% ei tähendaks sisulist probleemi Eesti makrole ja 20% suurem langus vajab juba kiiremat mõtlemist.

Loomulikult on USA ja euroala probleemid murettekitavad, kuid mis on nüüd selles uudisvoos niivõrd uut? Muutus S&P reitingus on küll märgilise tähtsusega ning börsid on sellele ka vastavalt reageerinud, kuid kas pole needsamad börsid ka kõvasti ülespoole liikunud, kui Kreeka esimene abipakett "õnnestus"?

Mis võiks siis olla Eesti ekspordi uued kasvumootorid? Töötlev tööstus, elektroonika, masinaehitus - kõik need sektorid on näidanud väga häid tulemusi ning robustne kasv siin jätkub. Küsimus on, kust leida Eesti Nokia? Korrates aastapäevad tagasi avaldatud arvamust, siis Eesti väiksuse juures on kõige suurem risk kontsentratsioon - peame alati eesmärgistama jätkusuutliku, laiapõhjalise ja avatud majanduse.