Tõrkuval Eesti Gaasil peale majanduslike muud huvid?

Lähtutakse ELi kogemustest. Majandusministeerium lähtus eelnõu esitamisel teiste Euroopa Liidu riikide kogemusest, kus gaasimüüjate vaheline konkurents on tekkinud. Liikmesriikides, kus ülekandevõrku pole omandiliselt eristatud, pole ka piisavat gaasimüüjate konkurentsi tekkinud ning hinnad sõltuvad suuresti domineerivast gaasimüüjast.

Maagaasi direktiivis toodud alternatiivsed võimalused (võrkudeta süsteemihalduri ja kontserni kuuluva nn sõltumatu ülekandevõrguettevõtja skeemid) ei taga konkurentsi tugevdamist üle­kandevõrgu poolt. Juba direktiivi tegemise ajal oli selge, et eelistatum variant on omandiline eristamine, kuid lobi tulemusel suruti direktiivi sisse ka alternatiivsed võimalused.

Kui võrkudeta süsteemihaldur sõltub ülekandevõrgu investeeringute määramisel kontserni investeerimispoliitikast, kellele kuuluvad võrgud, ning kui kontsern tegeleb ülekandevõrgu arendamisel projektidega siis, kui muudest asjadest aega üle jääb, on selge, et vajalikud projektid võivad venima jäädagi. On lihtne pugeda põhjenduste taha: “Me ei ole saanud maaomanikelt heakskiitu ja detailplaneeringut kinnitatud.”

Hinnatõus tuleb vara ümberhindamisest. Selliseid üle­kandevõrguprojektide arengu pidurdumise näiteid on tunduvalt rohkem riikides, kus seda omandiliselt pole eristatud. Samas on selliseid asju juriidiliselt tõestada peaaegu võimatu. Kui vaadata Eesti Gaasi senist investeerimispoliitikat, võib näha, et valdav osa investeeringuid on läinud jaotusvõrkudesse ning suhteliselt väike osa on suunatud ülekandevõrgu arendamisse.

Peamise vastuargumendina on Eesti Gaas välja toonud olulise hinnatõusu. Hinnatõusu on hoopis oodata gaasivõrgu varade ümberhindamisest ja selle arvestamisest võrgutariifides, see toimuks lähiaajal sõltumata omandilisest eristamisest. Eelnõus pakutud “präänik” nõuetele vastavale ülekandevõrgu-ettevõtjale teenida kuni 2020. aastani kõrgemat tootlust tekitaks igas investoris huvi osalust müüa. Tundub aga, et peale majanduslike on omanikel ka muud huvid, miks nad ei soovi oma osalust võõrandada.