Ravimiuuringust saavad tasu nii arstid kui ka haiglad

Järgneb intervjuu ravimiameti peadirektori asetäitja Alar Irsiga:

Kelle algatusel algab ravimiuuring ning kes seda finantseerib?Ravimiuuringutest enamiku algatab ravimitootja ja sel juhul rahastab uuringut ravimitootja. Uuringu võib algatada ka arst, ülikool, erialaorganisatsioon ja sel juhul võib see olla arsti oma kuludega tehtav uuring, riikliku või erafondi antud teadusraha eest tehtav uuring või täielikult ravimitööstuse toetatav uuring või segu erinevatest rahastamismehhanismidest.

Ravimitootja algatatud uuringutes (ja heal juhul ka teadusraha eest tehtavais uuringuis) saavad uuringus tööd tegevad inimesed-arstid, apteekrid, õed jt selle eest palka. Tasu suurus oleneb riigi üldisest elatustasemest ja uuringu keerukusest ning töö mahust. Tavaliselt saab tasu ka tervishoiuasutus. Uuringutes osalemise eest patsientidele reeglina tasu ei maksta, hüvitatakse nende kulud ja vahel ka kulunud aeg.

Ravimiuuringutest väga palju ei räägita, selle eest saadud tasud leiab heal juhul arstide firmade majandusaasta aruannetest või laekuvad need otse uurijate pangaarvele. Uuringud ei tohiks sugugi olla läbipaistmatu teema, ravimiamet ja ravimifirmade inimesed on neist püüdnud võimalikult palju kirjutada, teavet on saadaval erinevatest veebiallikatest, mh ravimiameti veebilehelt, viimastel aastatel oleme teinud ka avatud tasuta konverentse ja ümarlaudu. Tõsi, rahanumbreid avalikult saadaval ei ole ja ravimiamet seda teavet ei kogu.

Uuringu eelarve avalikustatakse eetikakomiteedele, kelle asi on vaadata, et nii patsientide kompensatsioon kui ka uuringu tegijate tasud oleksid mõistlikud ja ei suunaks inimesi tegema asju, mida nad tegema ei peaks. Näiteks ei paneks patsienti nõustuma osalema uuringus raha pärast, kui muidu sinna ei mindaks, või ei survestaks arste unustama kõik muu ning tegelema ainult uuringusse iga hinna eest patsientide värbamisega.

Arvestades Selli juhtumit, siis kas ravimiamet võib sajaprotsendiliselt väita, et kõik ravimiuuringud Eestis on seaduslikud ning järgivad reegleid?Kunagi ei saa väita, et milleski ollakse 100% veendunud, eriti selles, kas mingeid kehtestatud norme, olgu siis liikluseeskirju või teadusuuringute reegleid, järgitakse või ei. Ravimiamet on püüdnud teha kõik võimaliku, et see nii oleks.Ravimiamet pole teinud massilist kontrolli uuringukeskuste üle ja on teinud järelevalvet lähtudes meile saabunud või ise kogutud teabest. Alates eelmisest aastast on ravimiametis siiski tööl eraldi kliiniliste uuringute inspektor, kuna rahvusvahelised suundumused viitasid, et tõhusam kontroll uuringute üle ei tee paha. Kui seni olid Eestis tehtud uuringuid inspekteerinud USA toidu- ja ravimiamet ning Euroopa ravimiamet, siis sel aastal lisanduvad Eesti enda inspektsioonid.

Kas Eesti on võrreldes naaberriikidega tehtavate ravimiuuringute hulga ja rahvaarvu kohta mingil moel väljapaistvam kui teised? Kui välismaal teenivad inimesed osalemisega ravimiuuringus head tasu, siis kuidas on Eestis patsientide tasustamine? Uuringuid rahvaarvule kohandada ei ole suurt mõtet. Oluline on, kui palju riigis mingit haigust esineb, kuivõrd arstid tahavad uuringuid teha, kuidas patsiendid neisse suhtuvad, kui kaua võtab vajalike lubade taotlemine aega, kui selged on reeglid, kus ravimitootjad üldiselt eelistavad uuringuid teha jmt.

Eestis tehti 2004-2008 suhteliselt palju uuringuid, aga globaalne suundumus on, et uuringud liiguvad Aasiasse, kus neid teha on odavam ning patsiente uuringukeskuse kohta rohkem. Võimalik, et ka meie arstide huvi uuringuid teha on veidi kahanenud, sest uuringuis tehtava töö eest makstav tasu ei ole enam nii erinev Eesti palkadest ja töökoormus on ka ilma uuringuteta väga suur. Paljudes nn Vana Euroopa riikides on arstide/teadusasutuste algatatud kliiniliste ravimiuuringute hulk suurem kui Eestis.

Oleks kena, kui uuringud siin siiski jätkuvad. Esiteks on need tervishoiusektorile kasulikud nii majanduslikult kui ka uute teadmiste poolest, teiseks on siin tehtud uuringute tulemused meie patsientide ravis hiljem lihtsamini kohaldatavad kui meie omast väga erinevas tervishoiusüsteemis kogutud andmed. Ma ei rõhutaks liialt ravimiuuringus osalemise otsest kasu patsiendile – loomulikult saadakse väga head diagnostilised uuringud ja jälgimine, aga peamine motivaator võiks siiski olla kasu tulevastele sama tõvega patsientidele.

Uuringus osalejatele makstav suur tasu teistes riikides – pigem on see müüt. Mõnda tüüpi uuringuid tehakse tervetel vabatahtlikel ning nende kulunud aeg kompenseeritakse. Kui me vaatame sedasorti kompensatsiooni mõnes Eestist oluliselt rikkamas riigis, siis võib-olla tundub see meile suure summana, aga asja tuleb vaadata omas kontekstis.

Kuidas toimub järelevalve Eestis korraldatavate ravimiuuringute üle? Ravimiamet hindab kavatsetava uuringu plaani olulisi aspekte. Peamiselt eesmärgiga aru saada, kas uuring ikka annaks uut olulist teadmist, ja välistada, et see oleks osalejatele liiga ohtlik. Kui uuring käivitub, jälgitakse seal tekkivaid kõrvaltoimeid, samuti sama ravimiga mujal tehtavates uuringutes lisanduvat teavet. Kui uuringu läbiviimises tahetakse algse plaaniga võrreldes teha muutusi, hindab ravimiamet ka nende mõju uuringu lubatavusele.

Ravimiametid vahetavad ka riikide vahel teavet, mis on uuringute järelevalveks vajalik. Eestis seni tehtud rahvusvahelised inspektsioonid ei ole kriitilisi vigu leidnud, aga ravimiamet arvab patsientide veel paremaks kaitseks kasuliku olevat alustada ka Eesti enda inspektsioonidega.