Üleeilses Äripäevas tõusetunud arutelu dividendide maksustamisest teatud ulatuses sotsiaalmaksuga ei ole iseenesest uus, leiab advokaadibüroo Glimstedt advokaat ja maksukonsultant Marko Saag.
Küll on mõnevõrra uudne küsimus sellest, miks seda teha. Ajalooliselt on Eestis nimetatud küsimust arutletud peamiselt kuritarvituste vältimise meetmena, mitte aga tuleviku struktuurse puudujäägi korvamise meetmena, nii nagu see eile tõusetus. Ka ei ole selline teema kirgi küttev ainult Eestis - ka mitmetes teistes riikides, nt Rootsis, Soomes ja Suurbritannias on see pälvinud viimastel aastatel suurt tähelepanu. Seejuures on näiteks Rootsis kehtestatud teatud äriühingutele investeeringule tavapärane tootluse määr, mille raames on dividendid käsitletavad passiivse tuluna ja mida ületades on need vaadeldavad aktiivse tuluna ja maksustatud sarnaselt palgale.
Kui sisustada sellise regulatsiooni kehtestamise ideed vajadusega võidelda kuritarvituste vastu, siis on tegelikult meil ju ka täna selleks olemas õiguslik baas, mida kujundab jooksvalt kohtupraktika. Minu hinnangul kuritarvituste vastu võitlemiseks mingit täiendavat regulatsiooni otseselt vaja pole. Liiatigi tooks detailse regulatsiooni kehtestamine endaga kaasa vajaduse muuta ka muid maksustamiselemente, sh FIE-de maksustamispõhimõtteid, lisada mitmeid spetsiifilisi erandeid ning päeva lõpuks ei pruugi see anda kuidagi paremat tulemust, kui iga situatsiooni eraldi hindamine lähtuvalt majanduslikust eesmärgist.
Kui seda teemat aga arutada struktuursete tuleviku puudujääkide raames, siis tuleks seda ülesannet samuti lahendada struktuurselt. Ühe elemendi täiendav maksustamine ei lahenda kindlasti pikemas perspektiivis struktuurseid küsimusi ega saa olla päästelaev. Struktuurse puudujäägiga saab võidelda nii inimeste käitumisharjumuste muutmise kui maksusüsteemi üldisemate ümberkorralduste kaudu. See aga vajaks juba põhjalikku sisulist analüüsi. Kui struktuurset puudujääki hakataks katma ühe elemendi maksustamise kaudu, oleks selle tulemuseks ilmselgelt kiuslik riik.