Plaanilisele ravile ja uuringutele välismaale saadetakse Eestist aasta-aastalt üha enam inimesi.
Meedikute hinnangul on see väikeriikide puhul normaalne arengusuund, kirjutab Meditsiiniuudised.
2012. aastal esitati haigekassale 205 välismaal plaanilist ravi saanud inimese tervishoiuteenuste arved: 63 kindlustatut käis ravil, 114 uuringutel ja 28 otsis luuüdi mittesugulusdoonorit.
Aasta varem oli ravijuhtude arv 166 ning kui ajas veel kaugemale tagasi vaadata, võib haigekassa suhtekorraldusjuhi Evelin Kopli sõnul öelda, et välisriikides ravil käimise puhul on märgata kasvutendentsi.
Patsient saadetakse välismaale peamiselt kahel juhul: kui tema ravi ei ole Eestis võimalik (peale keeruliste südameoperatsioonide teatud onkoloogilised lõikused koos järgneva spetsiifilise kiiritusraviga – toim) või kui on vaja saada teist arvamust. Viimast läheb tarvis harva esinevate haiguste puhul, selgitas Tallinna Lastehaigla juht Karin Luts.
Koppel selgitas, et sageli saadetaksegi välisriiki väikelapsi, kelle seisundite ravimiseks ei pruugi Eesti arstide kogemustest piisata. Näiteks võib laps vajada keerulist südameoperatsiooni. Ette tuleb ka elundisiirdamisi.
Uuringutest tehakse välisriikides enim geeniuuringuid. 2012. aastal käis kõige rohkem patsiente ravil Soomes ja Saksamaal. Geeniuuringuid aga tehti valdavalt Hollandis ja Belgias.
Lastehaigla juhi Lutsu sõnul mängib olulist rolli see, et on hakatud aktsepteerima, et Eesti arstid ei saa mitte kunagi kõike ise teha. “Välisriikide abi kasutamine on väikeste riikide puhul normaalne, kui tahetakse oma kodanikele pakkuda heal tasemel arstiabi,” on Luts veendunud.
Sama kinnitab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgiaosakonna vanemarst Natan-Toomas Aro, kes on palju kokku puutunud laste välismaale südameoperatsioonidele saatmisega. Kogemuste omandamiseks on ta nii mõnigi kord operatsioonil assistendina kaasas käinud.
Liigseid riske Eestis ei tasu võtta.Samas on hulk operatsioone, mida veel mõne aasta eest Eestis ei tehtud, nüüd ka meie spetsialistidele jõukohased. Aro sõnul tuleb laste südameoperatsioone Eestis ette siiski nii vähe, et üksnes lastega tegelevaid südamekirurge meil pole. Nii on vahel mõttekam suunata raskelt haige välismaale just lastele spetsialiseerunud keskusesse.Peamiselt suunatakse Eesti lapsi südameoperatsioonile Soome ja Saksamaale. Suur roll sobiva raviasutuse ja arsti leidmisel on meie tohtrite initsiatiivil ja tutvustel. Aro lisas, et patsiendi elu ei sõltu mitte ainult operatsiooni õnnestumisest, vaid ka järelravist.Üldjuhul on väliskliinikud Aro sõnul lisarahast huvitatud ja probleeme Eesti patsientide neile suunamisega pole tekkinud. Ühtlasi tulevad välisriikide spetsialistid opereerima ja assisteerima Eestisse. Tartu südamekliinikus käib laste opereerimisel abiks kirurg Saksamaalt.Katrin Lutsu sõnul kasutatakse sellist võimalust peamiselt kirurgias ning enamasti ei tule tohter teisest riigist vaid ühe patsiendi pärast, vaid opereerib rohkem haigeid.
Probleeme raviga kaasnevate kuludega.Kuigi haigekassa tasub välisriiki saadetud patsiendi ravi eest, võivad probleemiks osutuda sõidu- ja elamiskulud, mis tuleb inimesel endal katta. Laste välisriiki plaanilisele ravile saatmisel tekkivad kulud on perele eriti suured, sest üldjuhul läheb kaasa vähemalt üks vanematest, kes peab võib-olla ööbima mujal kui haiglas. “On olnud juhus, kus vanemad elasid Helsingis lastekliiniku pargis kaks nädalat autos,” tõi kliinikumi vanemarst Natan-Toomas Aro näite.
Seotud lood
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.