Savisaar: Eesti Energial ulmeprojektid

Savisaare sõnul on iga uue Enefit 280 nimetust kandva õlitehase rajamise maksumus ca 200 miljonit eurot, USA arenduseks vajataks 13-15 tehast. Seega on investeeringu maksumus tema sõnul vähemalt 2,6 miljardit eurot. Vajalik on ka rafineerimistehas maksumusega üle kahe miljardi euro. Jordaania õliprojekti puhul on rahaliste kulutuste suurusjärgud samad, kirjutas Savisaar oma blogis.

Kõigele eelnimetatule lisandub mõlemas riigis väga suurte kaevanduste rajamine ning tsivilisatsioonist kaugel asuvatesse kõrbetesse igapäevaeluks vajaliku taristu rajamine tuhandetele töötajatele, märkis ta.

"Sellise mahuga riskantsed arendused uutesse tootmisviisidesse on keeruliseks väljakutseks isegi rahvusvahelistele kütuseäri suurkorporatsioonidele nagu Shell, Petrobras jne," sõnas Savisaar. "Tõsiseks arendajaks olemiseks ei ole Eesti Energial ligilähedaseltki rahalist võimekust ega vajalikku kompetentset tehnilist personali. Eesti Energial ei ole täna reaalset suutlikust isegi Eesti põlevkivielektri- ja õlitootmise keskkonnaprobleemide efektiivseks lahendamiseks," lisas ta.

Keskerakonna juhi kinnitusel kasvavad Eesti Energia juhatuse poolt välisriikidesse tehtavate suurte rahaliste kulutuste summad edaspidi üha enam. Jordaania kõrbe viidud kaheksale miljonile eurole on peatselt järgnemas täiendavad 22 miljonit, vahendas Raepress Savisaare blogis kirjutatut.

"Samas ei olda suurejoonilisi õliprojekte kavandades seniajani geoloogilistest uurimistest kaugemale jõutud," tõdes linnapea, lisades, et USA Utah kõrbemaade kokkuostuks on kulunud veelgi suuremad summad – seni on kulunud 33,3 miljonit eurot, millele lisandub peatselt veel 37 miljonit eurot.

Küsimusele, kas enam kui saja miljoni euro kulutamine ambitsioonikatele õliprojektidele maailma erinevates kõrbepiirkondades on riigile kuuluva Eesti Energia jaoks ratsionaalne rahakasutus, ei suvatseta vastata, sest see kahjustavat ettevõtte ärihuve, lisas Savisaar.

Ta rõhutas, et kõik Utah kõrbesse kavandatava õlitootmise, kaevandamise, keskkonnakaitselised jne ulatuslikud arendustööd tuleb samuti täiendavalt teostada terviklikult Eesti Energia kuludega, sest seni kulutatud kümned miljonid eurod ja dollarid läksid vaid kõrbeala omandamiseks.

"USA osariikide õigusaktide ning föderaalse seadusandluse raames on sellise saastemääraga tööstusharu rajamine vaid Eesti Energia oskusteabe, suutlikkuse ja tänaste tehniliste lahenduste juures rohkem kui kaheldav," kirjutas keskerakonna juht.

"Samuti on oluline fakt, et Eesti Energia poolt ostetud territooriumil asub suurem osa põlevkivist 300 meetri sügavusel. Selliste sügavustega kaevanduste rajamise ja opereerimise osas puudub Eesti Energial vähimgi kogemus," märkis ta.

Savisaar tõi võrdluseks, et Eestis käib põlevkivi allmaakaevandamine ainult mõnekümne meetri sügavusel, ent sellegipoolest jääb siingi 30% põlevkivist kasutamata ning see on äärmiselt ulatuslik põlevkiviressursi raiskamine.

Miks aktiivselt ettevõtte raha välisriikidesse viia sooviv Eesti Energia ei eelistanud arenduseks Colorado põlevkivimaardlaid, mille kaevanduskulud oleksid oluliselt madalamad, püstitas Savisaar küsimuse.

Jordaania õliprojekti puhul on probleemid Savisaare sõnul Utah projektiga sarnased. See projekt eeldab kõrbesse tuhandetele töötajatele ja nende peredele tööstuslinnade rajamist, rääkimata kaevandustest, õlitootmiskompleksidest, rafineerimistehastest. "Tegemist on miljarditesse eurodesse ulatuvate kuludega," kinnitas Savisaar.

USA Utah osariigi põlevkiviõli tootmise projekti ratsionaalsuse selgitamiseks koostati mõned aastaid tagasi maailma ühe suurima ja kompetentsema kütuskontserni Petrobras poolt terviklik tehniline, majanduslik ning keskkonnaalane teostatavusuuring, mille tulemuste selgumisel nad edasisest arendustegevusest loobusid, kuigi olid eeluuringuteks kulutanud miljoneid dollareid, kirjutas Savisaar oma blogis.

"Aga neist riskidest Eesti Energia ajakirjanikele ja avalikkusele kahjuks seniajani vähimatki rääkida ei soovi. Lihtsam on vaikselt toimetada ja rahakulutusi teostada," lisas ta.