Leidlikud zimbabwelased elavad parema elu ootuses

2000. aastal alustas Zimbabwe valitsus eesotsas president Mugabega maareformi, mille eesmärk oli valgete zimbabwelaste suurfarmid üle võtta ja nende maale ümber asustada mustad ehk põliszimbabwelased. Enamik valgeid farmereid eemaldati farmidest vägivaldselt ja valitseva ZANU-PF ametnikud ning politsei lõikasid ümberasustamisest kasu. Need uued farmerid olid enamasti kogemusteta ning polnud tegelikult farmi pidamisest huvitanud. Kiire kasum saadi tihtipeale kätte farmi masinate ja muu varustuse müügist. Lõppes ka põllumajanduse rahastamine, mistõttu muutus Zimbabwe majandus väga kiiresti ühest Aafrika arenenumast maailma halvimaks. Zimbabwe hinnatud eksportkaupade, nagu tubaka, kohvi ja puuvilla kasvatamine lakkas ja riigi majanduse selgroog murdus.

Majanduskrahhiga kaasnes hüperinflatsioon, mis jõudis 2008 novembris 89 700 000 000 000 000 000 000 protsendini. Paljud otsustasid ulmelise inflatsiooni ajal riigist lahkuda, enamasti mindi Sambiasse, Austraaliasse ja Suurbritanniasse. Need vaprad, kes pidama jäid, räägivad aegadest, mil inimesed töötasid palgata ning kuidas aastatega kogutud pension üleöö väärtuse kaotas.

Mitteametlik töö. Kuna Zimbabwe selleks ajaks enam suurt midagi ei tootnud ja Zimbabwe dollari eest eriti midagi osta ei saanud, olid poed tühjad. Kel oli vähegi võimalust, sõitis üle piiri kas Lõuna-Aafrikasse või Botswanasse vajalikke tarbeid ostma. 2009 jaanuarist on ametlik valuuta Ameerika dollar ja poed on jälle kaupa täis. Hinnad on erakordselt kõrged. Keskmine palk on 250 dollarit, leivapäts maksab dollari, kahetoalise korteri rent 400 dollarit ja pudel õlut 1.50.

Sellised hinnad tähendavad, et zimbabwelastel on alati mõni äri või “plaan” käsil, mis aitab neil ühest kuust teise jõuda. Ametlik tööpuudus on 95 protsenti, aga mitteametlik tööturg tagab enamikule zimbabwelastele täis kõhu ja katuse pea kohal. Teeääred on täis isehakanud poodnikke, kes müüvad kõike, alates tomatitest ja lõpetades punutud vaipade ja vanade Zimbabwe dollaritega. Ka autojuhiluba saab osta.

Ameerika dollaritega kaasnev probleem on peenraha puudus. Kasutusel on ainult paberraha, aga hinnad sisaldavad ikka veel sente. Tihtipeale tuleb leppida krediidimärkmega või siis see peenraha lihtsalt poodi jätta. Zimbabwes ringlevad dollarid on mustad, augulised ja ärakulunud, kuna uut raha tuleb riiki sisse minimaalselt. Üritasin koduteel Dubai lennujaamas nende dollarite eest kohvi osta, kuid seal neid vastu ei võetud, sest raha oli liiga must.

Zimbabwelased on siiski optimistlikud ja usuvad, et nad suudavad oma kunagise majandustaseme taastada niipea, kui riigi juhtkond lõpetab Zimbabwe varade müümise. Zimbabwel on hiiglaslikud plaatina, söe, rauamaagi, kulla ja teemantide varud. President Mugabe on sõlminud lepingud nii Hiina kui ka Vene ärimeestega, kes maavarad otse maapõuest oma kodumaale lennutavad, nii et kohalikud ei saa kogu sellest rikkusest mitte mingit kasu.

Kirjaoskaja rahvas. Presidendi ja tema ametnike sõprus Hiinaga ulatub nii kaugele, et vahetusena maavarade vastu on zimbabwelastele antud luba ehitada Harare äärelinna hiinalinn, kuhu kaevandustöölised elama asutada.

Kuid ilmne on see, et inimestel hakkab kannatus otsa lõppema ning valitsus on sellest täielikult teadlik. Araabia kevade sündmuste haripunktis arreteeriti Zimbabwes grupp inimesi, kes tabati vaatamast videoreportaaži Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Tee, mis möödub presidendi ametlikust residentsist,  on avatud hommikul kella 6st õhtul kella 6ni. Majast mööda sõites on peatumine ja pildistamine keelatud.

Kuid Zimbabwel on trump varuks: inimesed. Zimbabwe kirjaoskus on üks suuremaid Aafrikas – üle 90 protsendi. See teeb inimestest riigi suurima eelise. Nad on kokkuhoidlikud ja hoolitsevad üksteise eest. Järjest rohkem noori zimbabwelasi pöördub kodumaale tagasi, nad on entusiastlikud ja tahavad oma “esimese maailma” töökogemusi oma kodumaa rikkustega kombineerides Zimbabwe heaolu parandamiseks kasutada.

Ootusärevust on tunda igal tänavanurgal ning nii mustad kui ka valged zimbabwelased elavad lootuses, et parimad ajad on veel ees, ja mitte kaugel.